bye-bye innisfail

Vahepeal on tegelikult nii palju juhtunud, aga lihtsalt ei mäleta enam mitte midagi õiges järjekorras. Igaljuhul, kõige tähtsam on see, et paar nädalat tagasi tulid Hedy ja Geiter Brisi lähedalt mulle Innisfaili külla. Läksime Keioga neile Cairnsi lennujaama vastu. Nii mõnus oli kallistada sõbrannasid Eestist. Kui Innisfaili tagasi sõitsime, siis rääkisin mis elu meie hostelis on ning neiud arvasid, et äkki oleks õigem autost välja astuda. Sealsed poisid olid lihtsalt liiga segased. Kui hostelisse jõudsime, siis näitasin tüdrukutele meie toad ära ja ise läksin enda kullakese juurde. Magada sain ainult 3-4 tundi, sest jõudsime nii hilja tagasi. Magasin sisse ka hommikul, ei kuulnud enda äratust. Õnneks hakkas Joshi telefon äratama, seega mul oli kaks minutit aega, et süüa ja tööriided selga panna. Aga sain hakkama! Tööl oli jube raske olla.. kuigi päev oli lihtsaim üldse. Sõitsin ainult traktoritega. Shedist põllule, poisid panid banaanid peale ning siis shedi tagasi. Nii terve päev. Aga kuna sõita võib max 15km/h, siis tuli meeletu uni peale sõidu ajal. Silmad vajusid koguaeg kinni. Kartsin isegi vahepeal, sest väga-väga sopane ning libe oli ja meil farmis teed üles-alla ning vahepeal peab väga kitsas kohas jõe ületama. Päeva elasin üle ning ootasin väga-väga, et koju tagasi tüdrukute juurde saaks. Kuigi neid nägin vaid viis minutit. Pidin kiiresti pesema minema ning end korda tegema, sest läksime jälle Cairnsi lennujaama. Seekord siis Josh, Tiit ja Keio. Viisime Eesti poisid lennujaama, et nad saaks Brisist auto osta. Joshiga läksime shoppama ning siis Innisfaili tagasi.. see oli ka omamoodi vahva seiklus. Innisfaili tagasi jõudes hakkasime natukene tüdrukutega tähistama. Nädalavahetus ise oli üsna igav tegelikult, klubi oli näiteks täiesti tühi. Aga ega ma kurb ei olnud, koju kallikese kaissu ja ruttu tuttu. Siis uuesti töönädal, iga päevaga järjest raskem neid banaanipuid näha ja koju minnes üleni must olla. Kolmapäeval sai mul kolm kuud ühes farmis täis, seega teise aasta jaoks viisapäevad tehtud. Geiter, Hedy ja Keio olid juba otsustanud, et nad hakkavad reedel Surfers Paradise poole sõitma. See oli järgmine koht, kuhu minna tahtsin. Ütlesin, et umbes kolm nädalat olen veel Innisfailis ning siis lendan järgi. Neljapäeval aga algas hommik tööl väga pahasti. Ma ei saanud lõpuks enam üldse oma farmeriga läbi teatud asjaoludel, seega leidis ta alati minus vaid vigu, aga vallandada ka ei tahtnud. Kui alguses oli mu töö alati super, siis lõpuks kõike samamoodi tehes oli alati midagi valesti. Seega oli aru saada, et asi on temas ja tema probleemides, mitte minus. Mõtlesin, et kuna kolm kuud on täis, siis võin ju tegelikult ära minna. Otsustasingi, et nüüd lähen järgmine päev tüdrukute ja Keioga ära. Ma ei tulnud ju Austraaliasse, et olla kurb ja stressis. Olin otsuse üle õnnelik, aga samas hakkasid pisarad vägisi silma tulema, sest see tähendas, et pean Joshist eemale minema. Minna nö lahku inimesega, kui kõik on ideaalses korras, see on nii palju raskem, kui minna lahku probleemide pärast. Samal päeval rääkisin farmeriga ka, et nüüd ongi kõik. Oli pärast ühele tüübile seal öelnud, et on pettunud, et ma ära lähen. Sel hetkel sai minu mõistus otsa. Ta tegi mu olemise farmis halvaks umbes neli nädalat ja siis on pettunud, kui ma otsustan, et mulle aitab?? Tere hommikust. Enne kojuminekut käisin postkontoris ära, sest emme saadetud pakk jõudis Austraaliasse. Aitäh emme! Täpselt õige ajastus ka, kohal päev enne minekut. Hostelisse jõudes nägin kohe Joshi, ta oli just töölt jõudnud ja juba oli kuulnud, et ma hakkan ära minema. Kusjuures, sel hetkel polnud ma veel isegi Keiole ja tüdrukutele öelnud, et kaasa nendega. Ta silmad olid nii kurvad ja pettunud. Ma ei arvanud, et see nii raske saab olema. Viimane õhtu Innisfailis! Pidutsesime kõigiga ja siis jälle tuttu. Kõige kurvem uinumine oli see üldse. Josh pidi hommikul veel tööle ka minema, seega enamus järgmisest päevast ootasin kannatamatult, et ta koju tuleks. Päeval käisime veel tüdrukutega poodides ära ja siis ruttu asju pakkima. Kõigiga ei olnudki nii raske hüvasti jätta, kui arvasin.. aga hostel ja mõned inimesed said ikka väga kalliks. Rick ja Donna-hosteliomanikud, väga kallid mulle ja olen kindel, et lähen neid veel vaatama. Josh.. tüdrukud pärast ütlesid, et oli näha kui raske tal on mulle tsau öelda ja ära saata. Ta võttis mu voodist kaks patja ja viis enda voodisse, nüüd reaalselt upub seal enda ja minu patjade vahel. Nii armas. Siis algas umbes 2000km sõitu. Auto oli täiesti täis pakitud, väga ebamugav ning palav. Tegime palju peatusi ja selle aja jooksul magada põhimõtteliselt üldse ei saanud. Kaks korda üritasime. Esimene kord meil Hedyga oli lihtsalt raske magama jääda ning ärkasime umbes tund varem, kui teistega kokku leppisime. Läksime jõime kohvi bensiinijaamas ning sõime. Kui teised ärkasid, siis algas jälle sõit. Silmad hakkasid sõites kinni vajuma, aga kui peatus tehti, siis jälle uni läinud. Teine tudumispeatus oli väga halb. Tüdrukutega tundsime, et oleme üleni punne täis. Läksime autost välja kolmekesi, Keio magas edasi. Minul oli näiteks juba ühe jala peal 15 punni, nii valusad ja sügelesid väga palju. Seega äratasime Keio üles ja pakkusime välja, et sõidaks edasi ja kui mingi bensiinijaam tuleb, siis ta saab seal tududa ja meie ootame sees. Aga sõitsime hoopis edasi. Kokku tuli sõitu 25,5 tundi. Väga-väga väsitav oli. Kui Surfers Paradise jõudsime, siis tuli välja, et koht kus elama tahtsime hakata, on esmaspäevani suletud. Vaidlesime autos nagu pubekad, ainult Hedy oli rahulik. Lõpuks leidsime ühe koha ja võtsime kaheks päevaks selle. Aga ilmselt võtame kauemaks, sest tuli välja, et see teine koht veel kallim ja tööd meil veel pole ju. Hakkame sellega homme tegelema ilmselt. CV tegin täna valmis ja nüüd peab vaid positiivselt otsima minema. Josh ütles, et tuleb mulle kahe kuu pärast külla, siis on tal ka farmipäevad tehtud. Praegu iga päev sööb pisikesi südamekujulisi komme, mis talle ostsin ja räägib, kui väga mind igatseb. See on lihtsalt nii-nii armas. Aga nüüd ma lähen küll tuttu, sest kell on väga palju ja meil on tegusad päevad ees. Loodan, et teil läheb ka varsti soojaks, meie näiteks sulame siin iga päev ja öö!