Näpsasin Sophielt mõned pildid, et te näeksite, kui segane elu meil siin on. Ühel pildil lihtsalt hääästi ilus taevas ning pisikene osa hostelist.. ja minu toa uks ka näha, lilla boks ning vasakpoolne uks viib minu ja Martina ''korterisse''. Võib nii nimetada küll, sest meil kõik olemas. Luksus. :)

Juba üle kolme kuu.. :)

Töö, puhkepäevad, töö.. rutiin. Tunnen süümepiinu, et midagi kirjutanud ei ole jälle. Lihtsalt ei tundu enda jaoks asjad huvitavad ja mul pole aimugi, mis teid huvitada võiks. Nüüd võib siit välja lugeda, et mul on Austraalias igav. Oo ei, vastupidi! Lihtsalt ma olen selle meluga nii harjunud, et ei oskakski teistsugust värki ette kujutada. Aa, paar nädalat tagasi üks noormees töölt, Bushy, ütles, et ta vend või sõber on meid nädalavahetuseti väljas rääkimas näinud ning ta tahaks teada kas ma olen nõus märtsis minema tema poissmeeste-peole jooke/sööke ette kandma, saan kaasa valida ka ühe või paar sõbrannat. Pidu toimub suurema laeva peal, mis renditud on. Läheks mööda ookeani Innisfailist Cairnsi, pidid kala püüdma jne. Cairnsis on stripparid tüübile, kes abielluma hakkab ja peale seda showd tagasi Innisfaili. Saaksime ka sõbrannadega süüa/juua + kogu selle asja eest makstakse meile. Aga me siiski ei tee seda, sest see võib ohtlik olla ja kui midagi peaks laeval juhtuma, siis ära ju ka joosta ei saa. Kurb küll, aga ei hakka riskima. Eelmine nädal valasin ka esimesed pisarad selle pärast, et kalliks saanud inimene otsustas edasi liikuda Innisfailist. Danny, see kes meil koguaeg kitarri mängis ning laulis, läks ära. Käisime teda saatmas. Mina, Joe, Martina ja hosteliomaniku naine Donna. Danny mängis bussijaamas veel paar viimast lugu, meie tegime laineid ja poetasime mõned pisarad. Loodan, et näen teda suve lõpus/sügisel Sydneys. See nädal saab ka raske olema, sest Chloe läheb ära. Oleme temaga päevast-päeva koos olnud. Töötasime koos, hostelis koos – see tuleb üks raske ’tsau’ ütlemine. Kindlasti mitte hüvastijätt, sest meil on meie plaanid! Mis siis veel.. eelmine nädal töötasime Chloega vaid kolm päeva, sest banaane pole. See nädal Chloe enam pole farmis, eks näis mitu päeva nüüd tuleb. Täna töölt tulles oli iga boksi uksele pandud kirjake. Väga kuri kiri poistele Ricki poolt, sest peod on siin viimasel ajal väga segased. Lähevad ikka korralikult üle käte. Poisid pissivad igale poole, näitavad oma kehaosi valimatult. Üks kutt pani minikleidi selga, selle all polnud midagi. Teine alasti noormees ajas teda põhimõtteliselt taga. Labane liputamine käib. Õnneks mitte täiesti laua ääres, saab normaalsete inimestega oma nädalavahetust veeta. Kui asi ikka väga üle käte läheb, siis õnneks saan oma toas peidus olla. Igaljuhul, kõik nimed olid kirjas välja toodud ja üks lause sealt meeldis mulle eriti palju ’’Kui klubist tagasi tulete, siis minge voodisse või jääge vait!’’ See on praegu kõik. Varsti üritan postituse teha minu ja Martina pesakesest. Pilte on küsitud, seega järgmisena ehk siis teen selle ära :) Ühel pildil olen Chloe ja Georgega. Georg töötab ka samas farmis. Üks vahva sellike, kuigi vahel ülemeelik. Tema nimi oli ka listis. :D

Ma pole kahe nädala jooksul kordagi oma arvutit kätte võtnud, põhjus on väga lihtne. Kolisin jälle ja elu on hoopis põnevam ning lõbusam. Paar nädalat tagasi tulid Keio ja Tiit Retreat’i (meie endine hostel) ja ütlesid, et ma oma asjad kokku pakiks ning juba täna Walkabout’i koliks (uus hostel). Kahtlesin veidi, sest see oli esmaspäev ja ma tahtsin nädala lõpus kolida. Okei, mis seal ikka.. rääkisin meie hosteli omanikuga (ta on nii Retreat’i kui ka Walkabout’i omanik) ja panin asjad kokku. Sain tüdrukute tuppa, alguses oli meid ühes toas neli ning nüüd oleme alles jäänud ainult mina ja Martina. Meie boks on nagu korter, sest meil on oma tuba, oma köök, oma dušš ja wc ning oma aed. Kõik, kes siin toas käivad tahavad siia kolida ning on kadedad. Kunagi lisan pildid ka sellest. Igaljuhul, inimesed on siin nii vabameelsed ja alati lõbusad. Meid on siin väga palju ning see on hea, sest igav ei hakka mitte kunagi. Kui eelmises hostelis tahtsin peale tööd vaid pesta ja magada, siis siin käin ruttu pesemas ära, söön midagi ja välja istuma. Mängitakse kitarri, lauldakse jne. Nädalavahetused on ka super vahvad. Alustan alati siin hostelis ja väljas olen enamasti kohalikega olnud. Seega naudin iga päeva täiel rinnal! Näiteks eile öösel möllasin siin hosteli omaniku naisega, ta on 50+ aga väga nooruslik ja see on üks asi miks mulle kohalikud nii väga meeldivad. Koduigatsust ei ole absoluutselt ja see paneb mind imestama, sest ma olen alati ju nii emmekas olnud. :) Midagi muud polegi, tahtsin lihtsalt teada anda, et vaikus on tingitud minu kolimisest. Kalli-kalli teile mu armsad!