Aastavahetus

31. detsember saime umbes kell kaks autod kätte, siis poest läbi ja koju sättima. Kokku oli meid üheksa ning alguses olin selles autos, kus olid Hendrik, Hanna, Tiit ja Kit. Olime kõik hästi lõbusad, tegime vaikselt sooja sisse, Eesti lipud lehvisid jne. Poole tee peal Cairnsi tegime lühikese peatuse. Keio ütles, et nende autos (Keio, Stella, Sten ja Hong?? ehk siis vanaisa) on nii vaikne ja et ma võiks sinna autosse minna, sest mina saan Stella lõbusamaks. Mõeldud, tehtud! Ülejäänud tee käis koguaeg kaks pudelit ringi. Ikkagi meie esimene aastavahetus Austraalias. Cairnsi jõudes oli tuju hea, kuigi vahepeal tegi veidi kurjaks see, et koguaeg sadas, aga mis seal ikka, ega me ju suhkrust ei ole. Paar korda käisime autos ennast korda ka tegemas. /Esimest korda lasti ilutulestikku kell üheksa ja juba see oli väga kena. Vahepeal nägime veel umbes seitset eestlast laguuni ääres. Maailm on lihtsalt nii pisikene. Siis ootasime seal samas ära, et kell kaksteist saaks. Avasime shampused ja läksime tegime veel viimast korda ennast ilusamaks. Edasi läksid osad kasiinosse ning mina, Stella ja Sten kluppi. Tiit oli ka alguses meiega, aga ta ei saanud sisse, sest oli liiga purjus, seega ta kadus ära meie juurest. Klubis oli hästi palju inimesi, kõik ülimalt rõõmsad ja tantsida sai palju. Isegi Stella tahtis väga tantsida ning selle üle oli mul ääretult hea meel. Vahepeal panin kaks sõrmust ühte sõrme, sest kuna üks nendest näeb välja nagu kihlasõrmus, siis on väga lihtne öelda ’’Ma olen abielus, ma ei soovi tantsida.’’ Lausa kolm korda sain seda kasutada. Mingi hetk jäi üks väga kena inimene mulle silma, rääkisin Stenile ka seda ja ta ütles, et mul on kümme minutit aega, et temaga rääkima minna. Millegi pärast mul seda julgust ei olnud, seega läks ta ise. Mina muidugi jooksin ruttu välja selle peale, enne kui see ’keegi’ mind näha jõudis. Sten käskis sisse tagasi minna, sest see ’keegi’ oli vist mind ka tegelikult märganud. Mingi hetk me siis jõudsimegi selleni, et rääkisime õues juttu. Kusjuures väga huvitav vestluskaaslane oli ta. Pidu oli märkamatult läbi saanud ning siis ta saatis mind peaaegu autoni ära ja oligi selleks korraks kõik aastavahetusega. Äratasime Keio üles ja ütlesime, et okei nüüd võiks koju minna. Umbes hommikul kell seitse jõudsime tagasi Innisfaili ja mina läksin kohe magama. Enamus juba magasid, sest Hanna, Tiit, Hendrik ja Kit tulid enne meid koju. Ärgates oli ka väga hea, nii et kõik läks kenasti.