22.01.13

Kõik on üksluiseks muutunud, see tähendab, et kahjuks pole mul viimasel ajal midagi kirjutada. Nädala sees alati töö ja reedeti käime üldiselt väljas, sest sellise tööga on vaja pead tuulutada. Kaks nädalavahetust oleme hosteli omaniku teises hostelis käinud. Seekord oli super, kuigi omanik ise seal polnudki ja tema on ju see, kes mind alati kutsub. Ma millegi pärast meeldin talle väga, hehe. Igaljuhul, alguses olime siis kõik seal ja lõpuks ma läksin sealsete inimestega kluppi, mu eestlased jäid hostelisse pidutsema ja ups, aga unustasin neile vist öelda, et ma lähen ära. Nad olid mind otsinud seal.. palun väga vabandust :) tellisime kolm taksobussi ette ning minek. Klubis üks töökaaslane tuli rääkima, ehk siis peale seda tantsisin ja jutustasin ainult temaga. Samal ajal tegi DJ mulle koguaeg silma, inetu karvane mees on. Kui pidu läbi sai, siis käisime töökaaslasega korra bensiinijaamast läbi ja välja tulles oli vaatepilt uskumatu! Umbes 25-30 teismelist (tundusid väga noored) lihtsalt kaklesid. Valimatult löödi kõiki, terve sõidutee oli neid täis. Kolm politsei autot oli ka, aga minu arvates need politseinikud seal väga midagi ei teinud. Vaatasid kõrvalt ja karjusid, kui tundus, et asi hakkab päriselt käest ära minema, siis alles sekkusid. Ma lihtsalt vaatasin suu lahti seda... väga jube oli. Kui asi lahenema hakkas, siis töökaaslane saatis mind ilusti hostelisse ära. Läksin magama ning terve ülejäänud nädalavahetus koosneski magamisest. Esmaspäeval algas meil vist vihmahooaeg, meeletu kuidas kallas. Tapsime Hannaga banaane ja lihtsalt tilkusime, kummikud olid poolenisti vett täis. Aga see oli lõbusaim tööpäev üldse. Kohalikud ei saanud aru mis mul viga on ja miks see vihm mind nii rõõmsaks teeb. Küsisid mitu korda miks ma nii õnnelik olen, mina vastasin, et pole õrna aimu ka mitte. Kui tööpäev lõppes, siis läksime väga suure ringiga farmist ära, sest üks koht oli 2m üle ujutanud. Ja seda kõike mõne tunniga, uskumatu ikka. Täna ehk siis teisipäeval oli meil pakkimispäev. Mina panin kasti sisse kile ning paberi ja saatsin kasti ära. Vahepeal aitasin Chloel banaanidelt õisi ära noppida, siis koristasin autot ja lõpuks õpetas Kristian mind traktoriga sõitma. Sõitsin banaanide vahel, poisid panid suuri kobaraid treileri peale ja kui see täis oli, siis sõitsin shedi tagasi. See tähendab, et ülemuse usaldus on vist võidetud, kui juba traktoriga sõitma lasti. Nii vahva! Ma olen super-super õnnelik ja ootan viimasel ajal väga, et saaks juba tööle minna. See on uskumatu, arvestades kui räpane see töö tegelikult on. Näete, ütlesin, et pole midagi kirjutada, aga lõpuks ikkagi tuli midagi.. tore. Aga olgu, olge tublid, mina püüan ka olla! Suured kallid teile, sõbrad. :)