üks nädal, kolm osariiki

Surfers Paradise’s olin kokku vist ainult neli päeva. Millegi pärast ei olnud see koht mulle üldse sümpaatne, tundsin kuidas muutun iga päevaga kurvemaks. Viimasel päeval, kui oma asjad pakkisin, siis pidin tegelikult ühte korterisse seal kolima. Läksin autosse oma asjadega, et Keio mind ära saaks viia ja siis Keio ütles, et tema sõidab edasi. Sydney poole ja siis tee peal küsib farmidest tööd. Ütlesin davai ma tulen Sinuga. Tuju läks kohe rõõmsamaks, sest ma tõesti ei tahtnud Surfersisse jääda. Teadsime, et Gretel ja Roland (eestlased, kes olid ka Walkaboutis) on Morees, seega võtsime suuna sinna poole. Sõita oli vist ainult 500km, natukene peale. Õhtuks jõudsime sinna, karavan parki. Mina magasin Greteli ja Rolandi autos, istmed olid all ja madrats sees, seega mul oli väga hea. Järgmine päev läksime erinevatesse kohtadesse tööd otsima, lootust anti mõnest kohast, aga see oli ka nii, et kui keegi kohale ei tule, siis saate teie. Ees oli pikk nädalavahetus, munadepühad. Olime seal umbes 3 päeva ja siis mõtlesime, et aitab ootamisest. Sõidame jälle edasi, seekord siis 1000km edasi. Nüüd olen Melbournest umbes kolme tunni kaugusel, pisikeses linnas nimega Echuca. Elan hostelis ja tööl käin õunafarmis, pakin seal. Jälle farm, ma tean. Halb, aga midagi muud pole hetkel teha. Palk seal hea ei ole ja tööd on vaid 2-3 päeva nädalas. Aga teen seda veel vaid neli nädalat, siis Melbourne. Josh tuleb sinna ja siis saame kaks nädalat seal koos olla. Siis läheb tema Taisse sõpradega mõneks nädalaks ja mina ilmselt samal ajal lendan edasi Perthi, hakkan tööd otsima. Josh tahab, et ma hakkaks elama seal tema ja ta kahe sõbraga. Kõik Walkaboutist. Tundub üsna tore, eks näis siis kas kõik läheb plaanitult. Aa, sünnipäev oli mul paar päeva tagasi..hommikul tüdrukud laulsid mulle, see oli nii armas ja mõnus äratus.. päev polnud nii hea, sest tööl oli raske ja pea valutas. Vahepeal helistas emme ka, kui venna häält kuulsin, siis hakkasin lihtsalt nutma. Ta räägib nagu täitsa suur poiss juba, pole enam üldse tita häälega:) igaljuhul, kui hostelisse tagasi tulin, siis käisin pesemas ja peale seda hakkasime sättima.. Margit (mul on üks super eesti neiu siin toas) ja Hope andsid mulle imearmsa roosa ümbriku (kõik asjad on mul viimasel ajal roosad, imelik periood) ning pisikese kotikese, kus sees oli väga nunnu jalakett ning küünelakk. Kaart oli ka nii minulik! Üldse.. kõik oli väga minulik. Neiud tunnevad mind juba päris hästi. Aa, ja loomulikult muffinid, mis Hope tegi. Kõik oli lihtsalt väga-väga hea. Edasi läksime ühte baari/pubisse, ei teagi kuidas öelda selle kohta. Tellisime söögid, joogid.. vahepeal liitusid poisid meiega. Pikalt mul sellest midagi rääkida ei ole. Saan öelda, et kakskümmend tuli väga hästi. Õhtu oli lõbus, hommik oli halb ja puzzletükid olid kõigil kadunud.