Banana

Esimene päev banaanifarmis oli väsitav. Tundub hästi lihtne seal vee sees koledad banaanid välja sorteerida ja kobarad õigesse suurusesse saada. Võib-olla isegi on lihtne, aga väga-väga väsitav. Kobarad on suured ja rasked, neid on meeletutes kogustes ja koguaeg on kiire. Kummikindad ja kittel on ka suured. Ehk siis väga ebamugav on tööd teha. Samas päev ei olnud nii hull, kui praegu tundub. Seal töötab üks väga kena noormees. Tõmmu, hästi ilusate pruunide silmadega ja kõige võluvama naeratusega. Meelike, Sa tahtsid et ma kõigest räägiksin. See peaks siis midagi Sulle olema. Ja emme, Sina ära muretse. Ma ei hakka siin ära armuma. :D Igaljuhul jep, see kutt ja siis üks hästi tore prantslanna suudavad veel kuidagi mu päevad seal päästa. Siis on meil seal veel päris palju jaapanlasi/hiinlasi. Mu süda oli niikuinii paha ja veel rohkem läks see pahaks lõuna ajal, nägin kuidas nad söövad. Suu on jama täis ja neil on veel samal ajal midagi rääkida ka. Ma olen selliste asjade suhtes väga tundlik. Ei salli täis suuga rääkimist. Kohe üldse mitte. Ja kui ma juba kõigest räägin, siis räägiks töölt ära tulemisest ka. Mingi väike valge tööliste buss on. Inimesed seal sees lõhnasid pissi ja suitsu järgi. Juht oli täiesti segane, sõitis ikka väga kiiresti. Nii et lendasime seal bussis edasi-tagasi. Millegi pärast meenusid mulle kohe India filmid. Tegelikult olen rahul, et mul üldse töö on siin ja ainult kolm kuud peab seda jama kanntama, siis võiks juba linna tööd otsida. ;)

Tänane päev..

..oli edukas. Ints jõudis umbes 12 ajal siia ning läksime Tropicana banaanifarmi. Mõtlesin, et alustan sealt ja siis hakkame järjest edasi kammima neid farme, nii kaua kuni lõpuks saan kuskile. Jõudsime sinna, läksin kohe sisse ja siis üks mees ütles, et ootaksin veidi. Tundus, et seal mind eriline edu ei saada, aga võta näpust. See sama tüüp oli seal farmer ja ütles mulle, et ma hommikul kell seitse tööl oleksin. Ma olin ikka väga õnnelik. Alguses saan banaane pesema ja siis hiljem vist pakkima. Kui banaane sööte, siis mõelge, äkki mina tegelesin nendega. :D Peale farmi käisime jälle ühes rannas. Seekord ma ujuma ei läinud, sest ei viitsinud bikiine selga panna. Meeletult ilus oli. Kõige ilusam rand siiani siin Austraalias. Ints tegi ühe kookospähkli ka katki, aga ei olnud eriti hea see piim. Poes on ikka parem.

Edasi sõitsime Tully poole, tahtsin mäkist smuutit. Võtsime ühe hääletaja ka peale ning sõit sinna oligi suht tema pärast, sest mäkki me ei leidnud. Ega väga ei otsinud ka tegelikult. Sain oma smuuti Innisfailis. Ostsin ühed ilusad papukesed ka täna. Tähistasin seda, et tööle sain. Reedel, kui välja lähen, siis saan jalga panna. Sobivad imehästi ühe mu kleidikesega. :) Kohe hakkan filmi vaatama ning liiga magusaid sõõrikuid sööma. Juba tunnen süümepiina selle pärast, aga mis seal ikka. Täna on tore päev ja kõik see on lubatud. Teil seal Eestis on vist miinuskraadid, nii et saadan hästi soojad kallid teile!

Nunnukesed ootavad reedet koos minuga. Ja ma ausõna arvasin, et esimene ost on oranž huulepulk. :D

Nädalavahetus

Laupäeva ja pühapäeva veetsin tööl. Käisime mangosteen'e korjamas. Töö ei olnud raske, aga kael väsis küll ära pidevast üles vaatamisest. Kogu see värk nägi välja selline: alguses korjasin maast, siis käisin ümber puu ja korjasin mingi pika pulgaga neid puu otsast ning lõpuks pidin puu otsa ronima. Need puud on umbes sama suured nagu üks tavaline õunapuu. Tundsin end väikese pärdikuna. Esimesel päeval tegime 9 tundi ja teisel päeval ainult 3 tundi, sest kuna vihma ei ole, siis ei ole ka mangosteen'e. Võib-olla saab nädalavahetusel uuesti sinna, eks näis. Igaljuhul, peale tööd läksime randa. Vesi on ikka väga-väga soe, nii et enamus ajast lihtsalt ulpisin vees. Peale randa, kui olin kodus pesemas ära käinud, läksin välja. Sain ühe Eesti poisiga kokku. Tuleb välja, et siin Innisfailis on päris palju eestlasi. Võib-olla nädalavahetusel teeme midagi, kui ma tööl ei ole siis. Ega midagi rohkem polegi, tahtsin lihtsalt endast märku anda. Homme lähen farmidesse kohale, ehk näost-näkku rääkides on see tööotsing edukam. :)

last three days..

Üleeile olin paar tundi laguuni ääres. Täiesti võõras inimene tuli juurde, kui selga kreemitasin ning ütles, et ta võib seda teha. Ma ei jõudnud midagi vastatagi, kui juba oli kreem tema käes. Kena temast tegelikult, sest muidu oleks selg sama valus nagu on varbad hetkel. Tulipunased ja teevad haiget. Kahe-kolme ajal jõudis Ints. Ta viis mind panka, et ma saaks pangakaardi ära teha. Käisime veel mingi mäe otsas. Päris läbi võttis see ronimine, aga hiljem vaade on seda vaeva väärt. Siis võtsime pitsat, sest tuleb välja, et teisipäevad on siin pitsapäevad. Peale seda läksime mingisse pubisse. Võtsime siidrid/õlled. Jõime ära, käisime ’’kodust’’ läbi ja siis tagasi linna. Olime mingis teises pubis. Kuigi oli esmaspäev, oli see täiesti rahvast täis. Väga kaua me seal ei olnud, sest mul hakkas pea valutama ja ei suutnud istuda seal. Eilne öö oli mul rahutu ja unetu. Pea valutas, kuumalained käisid peal ja hommikul, kui voodist püsti tõusin, siis oli süda väga-väga paha. Ilmselt sain kerge päikesepiste. Üritasin veits aega vastu pidada, aga polnud mõtet end piinata, nii et läksin paariks tunniks magama. Ärgates oli juba natukene parem. Loodan, et sellised asjad ei kordu enam, sest halb on haige olla kodust nii kaugel. Küsisin Intsu käest, kas me võiks juba Innisfaili minna, et saaksin samal ajal, kui töö otsimisega tegelen, kohaneda. Ta oli nõus, nii et läksin panin oma asjad kokku ja minek. Tegime väikese tripi ka, et ei oleks lihtsalt igav sõit. Käisime ookeani ääres, Trinity beach oli koha nimi. Oleks tahtnud kohe ujuma minna, sest vesi oli nii hea soe. Edasi Mareebasse. Teel sinna nägin känguru ka, aga kahjuks mitte elavat. Siis käisime Barron Falls’i juures. Vist oli selline nimi. Igaljuhul, kosk on see. Mega võimas oli, nii et mul on tõsiselt kahju, et ma digikat kaasa ei võtnud. Telefoniga ilmselgelt ei saa nii häid pilte. Peale koske vist hakkasimegi Innisfaili poole sõitma. Banaanifarmid farmide otsa. Nii et ehk on lootust kuskile ruttu tööle ka saada. Innisfailis elan ma nüüd ühes suures majas, kus on peale minu veel üks eestlane ning majaomanik. Hea on see, et saan üksi toas olla ning maksan palju vähem, kui hostelites. Eile grillisime ka siin, Janori ja Intsuga, aga kuna ma olin öösel poolärkvel, siis olin väsinud ja ei suutnud väga seltskondlik olla. Enne magama jäämist rääkisin veel mõne sõbra ja emmega. Mind on õnnistatud ikka väga armsa vennaga. Pidi koguaeg rääkima, kui kallis ma olen. Nunnukene mul. :) Täna magasin väga kaua, pool 12 ärkasin. See tädi, majaomanik, viis mind poodi. Laadisin kõneaega juurde ja käisin ostsin süüa. Pakkus, et võib ära oodata ja toidukotid siis koju tuua, aga ma arvasin, et saan hakkama. Nüüd kahetsen, käed on väsinud ja tundub, et pikad nagu ahvil. Linnas otsisin endale kübarat vms ka, et jälle päikesepistet ei saaks. Ei leidnud midagi, mis mulle meeldinud oleks. Kui koju jõudsin, siis tädi ladus mulle mingi seitse erinevat mütsi ja lubas valida. Nii et see on mul ka nüüd olemas. Farmerile helistasin, pidi uurima kas on midagi teha seal ja siis Janorile rääkima, et tema siis õhtul mulle edasi saaks rääkida. Fingers crossed, tahaks juba tööle minna. Siis läheks aeg kiiremini. Praegu ma reaalselt ei oska midagi peale hakata siin majas. Ilmselt küsin tädilt mingi raamatu ja hakkan lugema. Praeguseks kõik. Ja kui kellelegi millegi pärast tundub, et ma olen õnnetu vms, siis absoluutselt mitte. Kõigega rahul :) Kalli-kalli ja hea meelega saadaks hästi palju soojust ning päikest teile sinna!

19.11.12

Eile käis majaomanik siin, ma ei julgenud toast välja minna, sest ta kisas täiega. Mõtlesin, et on kuri tädi. Nii et olin vaikselt toas. Täna hommikul, kui maja ees olime selle hipitüüpi jaapanlasega, siis tuli jälle see omanik oma emaga. Tutvustasin ennast ilusti ja siis istusime ning rääkisime igasugustest asjadest. Ta on tegelikult väga tore, nii et eile kartsin asjata. Rääkis mulle oma mehest, keda enam pole ja koerast, kes eile magama pandi. Hakkas nutma ning siis ma lohutasin teda. Paitasin selga jne, nii kahju oli vaadata. Uuris kui kaua ma Austraalias olen olnud ja kui vastasin, et see on alles kolmas päev, siis tegi väga suured silmad imestusest ja küsis kuidas ma nii hästi inglise keelt oskan. Meeldiv oli kuulda seda. Siis ta ütles veel mulle, et loodab, et ma endale Austraaliast poissi ei leia, ei pidanud head kutid olema. Edasi läksin jälle linna, laguuni äärde. Päike oli täna veel kuumem kui eile, aga õnneks oli vali tuul. Nii et hästi mõnus oli. Päevitasin, käisin ujumas. Nagu ikka. Praegu veel võib niisama seda elu siin nautida, sest varsti enam ei saa. Tegelikult ei saanud täna ka väga kaua seal olla, sest hakkas müristama ja vihma sadama. Ja väga hea, et hakkas, sest kui siia majja tagasi jõudsin, siis vaatasin peeglisse ja sealt vaatas vastu üks väga punase ninaga neiu. Ülejäänud keha on ilus pruun ja siis järsku keset nägu üks punane asi. Väga inetu, loodan, et see läheb ruttu ära.

''Kodu''tänav

Abivahendid väljas olles

18.11.12

Kui eile päeval/õhtul oli siin majas vaikne, siis öösel hakkas sukelduja imelikke asju tegema. Näiteks vahepeal oli selline tunne, et ta lohistab toas tooli edasi-tagasi. Mingi hetk hakkas ta kitarri tinistama ja imelikke hääli tegema.. nagu ikka väga imelikke hääli. Lisaks paugutas ta uksi, kui majas ringi käis. Kell oli siis vist mingi 12-1 öösel. Õnneks mind ei häirinud, sest und niikuinii väga ei olnud. Lihtsalt väga kummaline oli. Üles ärkasin ma kuskil hommikul viie ajal ja kusjuures ma ei olnud üldse väsinud. Võtsin raamatu kätte ja hakkasin lugema. Ootasin, et päike välja tuleks. Ilmateade lubas muidu, et on pilves jne, aga õnneks siiski mitte. Umbes üheksa ajal läksin linna peale. Sain paar vajalikku asja ning siis mõtlesin, et otsin selle laguuni üles. Suutsin seal umbes tunnikese päevitada ja siis oli kõik. Mul on sellest ühest tunnist juba päris normid randid. Kõht on väga pruun. Millegi pärast hakkab mul just kõhule kõige paremini päike. Päevitamise ajal vaatasin, et ahv istub pingil. Tegelikult oli see hoopis üks väga-väga karvase seljaga mees. Siis avastasin veel enda pealt ühe ämbliku. Peale seda ehmusin isegi siis, kui mingi rohulible vastu jalga läks. Mõtlesin kohe Geiteri peale. Lõpuks tegi päike mind nii uimaseks ja mõtlesin, et tulen siia majja tagasi. Üritasin magama jääda, sest pea hakkas valutama, aga õnneks läks see üle. Ints helistas veel, seletas jälle kus siin see pood peaks olema. Ma ennem ei saanud kohe üldse aru, aga kui koha nime ütles, siis meenus, et olen seda vist kuskil juba näinud. Läksin sinna ja voilaaa, oligi olemas. Ostsin veits süüa jne. Mul on siin kuidagi veider olla. Tunnen, et kõht on tühi, aga kui sööma hakkan, siis kaob kohe isu. Ehk kohanen varsti selle kõigega. Kui poest tagasi jõudsin, siis rääkisin selle ühe jaapani tüübiga veel juttu ja nüüd olen toas, naudin konditsioneeri ja söön apelsini. Kohe hakkan seda Nele ja Elise kingitud raamatut edasi lugema. Nii põnev on, et varsti saab juba läbi. Kahju :/ Tahaks juba tööle ka saada, sest ma suht harjusin ära Eestis selle tööinimese eluga ja mulle isegi meeldib nii.

Lõpuks kohal

Laevale minek oli kurb. Jah, ma valasin pisaraid, aga polegi loogiline, et ei nuta, kui vaatad, et lähedased on nii kurbade nägudega. Igaljuhul, laevasõit oli väga halb. Loksus nii meeletult, et inimesed ei saanud normaalselt kõndidagi. Süda oli paha, selg valus ja meel kurb. Mida lähemale Soomele jõudsin, seda paremaks läks. Sadamast läksime Tomiga mäkki, mu kõht oli lihtsalt nii-nii tühi. Vana hea burks päästis päeva. Edasi näitas Tom kus ta elab ja töötab ning siis juba lennujaama. Tuju oli selleks ajaks juba hea. Lend Soomest Tokyosse oli väsitav. Mu taga istus mingi naine, kes koguaeg siples ja vastu minu istet läks. See tähendab, et isegi kui jäin hetkeks magama, siis äratas ta mind oma rabelemisega üles. Nii et kaheksa tundi lihtsalt passisin ja ootasin, et see juba möödas oleks. Tokyos need kümme tundi passimist oli luksus selle lennu kõrval. Tõesti, kümme tundi möödusid väga kiiresti ja ilma igasuguste probleemideta. Arvasin, et kuna tripin üksi, siis raske õigeid kohti üles leida jne, aga ei. Kõik läks väga hästi. Lennul Tokyost Cairnsi sain veidi magada ka. Tegelikult enamus aja vist magasingi. Kuigi vahepeal rappus päris palju ja siis ehmatasin üles end. Aaa, Tokyos mingi jaapanlane küsis kas ma olen pärit mingist x-linnast. Ma tõesti ei saanud aru mis linnast ta rääkis, aga jah.. enne tulekut veel ütlesin mõnele, et ma peaks massi sulanduma ja voilaa, oligi vist nii. Kui Cairnsi jõudsin, siis läks ka kõik valatult ja kiiresti. Sain kohvri kätte ja võtsin kohe takso. Taksojuht küsis kas ma olen jaapanist pärit, ok. Arvan, et ju jõuavad veel nii küsida. Jõudsin siia Indreku juurde, ta tuppa ja üritasin kohe magama jääda. Lõpuks see õnnestuski ja ärkasin alles 17 ajal. Rääkisin veidi emmega ja siis võtsin julguse kokku ning läksin toast välja. Nägin ühte tüüpi ka, kes siin elab. Tegeleb sukeldumisega vms, megalahe igaljuhul. Kuigi ta väga ei taju vist inglise keelt. Alguses arvasin, et asi minus, aga Indrek ütles, et eiei ikka selles tüübis. Väga hea. Üritasin poodi ka üles leida, aga ei leidnud. Homme lähen üritan uuesti. Praegu just lobisesin veits telefonis Indrekuga ja nüüd kohe-kohe üritan enda Aussi numbrit tööle saada. Ma ei tea kas keegi teist vajab seda(äkki keegi, kes Aussis on), aga kui jah siis: 0499633170. Ennem lugesin siin eesruumis veits raamatut ka ja jõin kõrvale õlut, kujutate ette? Mina ja joon õlut? Midagi uut. Aga tõesti oli mõnus, sest siin nii kuum. Ilus on ka kõik.. ja kui kodus ma vihkasin papagoide karjumist, siis siin on see mõnus.

15.11.12 ehk siis minek

See on minu viimane postitus Eestimaa pinnalt. Viie tunni pärast on äratus. Võiks arvata, et mingi ärevus/närv on juba sees, aga õnneks mitte. Hommikul 10.30 laevaga Soome, kus ootab mind juba Tom. Ma olen siiralt õnnelik, et ta viitsib minuga koos need tunnid seal veeta. Üksi oleks liiga kurb. Aitäh Tom, kui Sa seda lugema peaks. :) Lennuk Soomest läheb 17.20. Tokyos pean 10 tundi järgmist lendu ootama ja siin tuleb appi raamat, mille kinkisid mulle Nele ja Elise, aitäh teile! :)Edasi Cairnsi, kus võtan kohe lennujaamast takso ning Indreku juurde. Ta ise pole hetkel seal, seega saan tema toas elada nii kaua kuni ta ükskord tuleb. Saan ehk veidi puhata ja linnaga tutvuda vms. Ehk siis minuga on kõik hästi ja ma arvan, et muretsemiseks ei ole põhjust. Kallid, musid, paid!