Banana

Esimene päev banaanifarmis oli väsitav. Tundub hästi lihtne seal vee sees koledad banaanid välja sorteerida ja kobarad õigesse suurusesse saada. Võib-olla isegi on lihtne, aga väga-väga väsitav. Kobarad on suured ja rasked, neid on meeletutes kogustes ja koguaeg on kiire. Kummikindad ja kittel on ka suured. Ehk siis väga ebamugav on tööd teha. Samas päev ei olnud nii hull, kui praegu tundub. Seal töötab üks väga kena noormees. Tõmmu, hästi ilusate pruunide silmadega ja kõige võluvama naeratusega. Meelike, Sa tahtsid et ma kõigest räägiksin. See peaks siis midagi Sulle olema. Ja emme, Sina ära muretse. Ma ei hakka siin ära armuma. :D Igaljuhul jep, see kutt ja siis üks hästi tore prantslanna suudavad veel kuidagi mu päevad seal päästa. Siis on meil seal veel päris palju jaapanlasi/hiinlasi. Mu süda oli niikuinii paha ja veel rohkem läks see pahaks lõuna ajal, nägin kuidas nad söövad. Suu on jama täis ja neil on veel samal ajal midagi rääkida ka. Ma olen selliste asjade suhtes väga tundlik. Ei salli täis suuga rääkimist. Kohe üldse mitte. Ja kui ma juba kõigest räägin, siis räägiks töölt ära tulemisest ka. Mingi väike valge tööliste buss on. Inimesed seal sees lõhnasid pissi ja suitsu järgi. Juht oli täiesti segane, sõitis ikka väga kiiresti. Nii et lendasime seal bussis edasi-tagasi. Millegi pärast meenusid mulle kohe India filmid. Tegelikult olen rahul, et mul üldse töö on siin ja ainult kolm kuud peab seda jama kanntama, siis võiks juba linna tööd otsida. ;)