Nädalavahetus

Reedel läksin jälle 7ks tööle, nagu ikka. Umbes kaheksa ajal mõtlesin, et ainult 7 tundi töö lõpuni. Siis tuli vaheboss ja ütles, et täna teeme esimese pausini ja siis olete vabad. Reede ei saakski ju paremini alata. Tööga hakkan ka ära harjuma, nii et süda ei ole paha ega midagi. Kõik sujub. Töölt ära sain mingi noore ja karvase tüübiga, andis mulle enda sõbra numbri, sest ei teadnud enda oma peast. Ütles, et ma kindlasti õhtul helistaksin neile ja võiks koos pidutseda. Ütlesin, okei ma teen seda, ise teadsin 100% kindlalt, et ma ei kavatsegi seda teha. Polnud väga sellised inimesed, kellega tahaks kuskil linnas jaurata. Aga samas ma olin kindel, et nad jalutavad mulle kuskil vastu ja siis on ebamugav olukord. Igaljuhul, mingi aeg tuli Janor töölt ja siis läksime autot pesema ning alkopoodi. Ostsin mingid cooleri moodi asjad ja veini. Kodus andis majaomanik veel enda tehtud koorelikööri proovida, päris ausalt parim mis kunagi saanud olen. Lubas mulle, et kui järgmine kord ühte teist jooki tegema hakkab, siis kutsub mind vaatama. Jään siis ootama. Hakkasin vaikselt sättima ning siis läksin ühte hostelisse, kus Eesti poisid elavad. Õpetasin nad bussijuhti mängima. Tegin nendega paar mängu ja siis liikusin edasi sinna hostelisse, kus töökaaslased elavad. Prantslanna Margaux kutsus mind sinna peole. Selleks ajaks oli mul tuju juba super, nii et juttu jätkus kauaks. Prantslaste, itaallaste, sakslaste, inglaste ja jaapanlastega. See ’kaksteist kuud’ nali on ikka legendaarne. Üks tüüp koguaeg ütles seda, kui minust mööda läks. Ja mingi teine ütles koguaeg terviseks. See sõna on ka naljakas nende jaoks. Mängisime mingit naljakat joomismängu ja siis mõtlesin, et okei. Aitab tänaseks mängudest, nii võib liiga paljust ilma jääda. Nii et loobusin mängust ja läksin vaatasin mis seal köögis toimub. Mingi tüüp oli just kalalt tulnud, sai pisikese haikala kätte. Päris põnev oli. Siis Margaux ütles Giuseppele (see kena Itaalia kutt, kellest vist kirjutasin), et ma arvan, et ta on üsna kena. Giuseppe tuli siis rääkima minuga. Ütles, et pole siiani julgenud mu sõrmuste pärast suhelda. Ta reaalselt arvas, et ma olen abielus. Oli rahul, kui kuulis, et see ei ole nii. Kusjuures, täna ma oleks pidanud temaga välja minema. Tahtis sööma minna jne, aga ma olen liiga väsinud ja pole mingit tahtmist enam. Siis tulid mulle seal hostelis vastu mu vaheboss ja need karvased vennad, kellele ma helistama pidin, aga ei teinud seda. Margaux ütles kohe ära, et bossiga pole mõtet rääkida, kui ta purjus on. Ajas väga nilbet juttu, nii et läksime eemale.Karvastest hoidsin ka eemale. Tahtsin koju minna, Giuseppe saatis mind pool teed ja siis ütlesin, et võib tagasi minna. Läksin ise veel eestlaste hostelisse, mõtlesin, et uurin mis nad teevad. Mängisid ikka veel bussijuhti, neiud olid seal küll väga purjus juba. Sõime kartulisalatit ja tegime pilte. Keio võttis mu pea pealt ämbliku. Siiamaani tulevad külmavärinad peale, kui mõtlen sellele. Kusjuures see oli suurim, mis siin Austraalias näinud olen. Siis jõime veel mingisuguseid põlevaid shotte, ülihead olid. Ujumas käisime ka. Lõpuks Tiit ja Sten saatsid mind koju ära. Ärkasin kuskil 11 ajal, majaomanikul oli nii naljakas mind vaadata. Kerge pohmakas oli, aga see läks õnneks väga kiiresti ära. Panin ujukad selga ja uuesti nende hostelisse. Käisime ostsime veel veidi juua, me jõime Stellaga kahepeale 6 mingit asja ja poistel oli 60 purki õlut. Need viskasime kõik basseini, külmem ikka kui väljas päikese käes oleks olnud. Keio õpetas Stella ujuma. Nii tubli tüdruk ikka. Kusjuures, ta on Koreast ja teab juba väga palju eestikeelseid sõnu. Ütleb koguaeg: Jaja, näita ja siis laulis ’’Äike-päike, Tiidul on nii väike’’. Lõbus oli, naersime koguaeg ja selline mõnus olemine. Ma olen nii rahul praegu selle Austraalia eluga. Nüüd lähen magan paar tundi ja eks siis paistab kas lähen välja või jäängi koduseks täna.

Margaux