23.12.12

Farmi jõulupidu toimus ülemuse enda juures. Istusime väljas, grillisime ja jõime. Alguses olid kõik eraldi, aga mida aeg edasi, seda lõbusamaks läks ning jutustada sai pea kõigiga. Vahepeal ehmusin, et nii avameelselt räägitakse kõigest. Ütlesid mulle selle peale, et ma ka veel vabamalt võtaks, sest see on ju Austraalia. Näiteks oli seal väga okei see, et üks vanem naine käis kahe kutiga kanepit tegemas koguaeg. Minul oli alguses ebamugav isegi siidripudelit vastu võtta. Aga samas kuidas ma siis ei võta, kui ülejäänud kõik jõid õlut või rummi ja eraldi mulle osteti siidrit. Väga kena ülemusest minu arvates. Pidu algas kuuest ja õhtul kell kümme tulime sealt ära. Edasi läksime mingi vanema töölise juurde, Pedro oli tema nimi. Näitas oma ilusat maja ja siis istusime väljas laua taha. Üks mees oli päris nilbe, ootan juba huviga kuidas ta töö juures otsa vaatab mulle. Mingi hetk tuli mul tahtmine sealt ära tulla, seega kutsusin poisid vastu endale. Pedro küll pakkus, et võib mulle takso kutsuda, aga kuna ma teadsin väga hästi teed koju, siis otsustasin jalutada. Keio, Sten ja Tiit tulid vastu mulle ning kuna ma olin millegi pärast kingakesed näppu võtnud ja paljajalu tulnud, siis hakkas veits valus ja Keio armas noormees võttis selga, et mul kergem oleks. Veidi aega istusime veel väljas ja siis läksin magama ära, sest hommikul oli vaja pool kaheksa ärgata. Läksime ülemuse ja Hannaga skuutriga üksikule troopikasaarele. See oli tõesti imeline! Sõit ise oli vahepeal väga hirmus, tõesti kartsin. Istusin kõige taga ja kui suuremad lained tulid, siis olin täiesti õhus. Hoidsin Hanna päästevestist kramplikult kinni. Kui kohale jõudsime ja ülemus mind maha pani, siis olin ääretult rõõmus, et elus olen veel. Ja nüüd saan öelda, et olen täiesti üksi olnud troopilisel asustamata saarel, sest ülemus tegi kõigepealt Hannale tiirukese ümber saare ja siis mulle. Täiesti arusaadav, et kõik segaseks lähevad üksikul saarel. Ainus mis ma seal tegin oli vees ulpimine ja ilusate merekarpide korjamine. Aga no, ma tõesti nautisin neid kolme tundi. Kui ära sõitsime sealt, siis vahepeal oli meie kiiruseks 103km/h. See oli meeletu! Autoga sõites ei tundu see mitte midagi, aga ookeanil... täiesti segane. Koju sõites müüdi tee ääres arbuuse, ülemus andis meile lihtsalt niisama raha ja ütles, et mõlemad endale ühe arbuusi võtaks. Just sellel hommikul korjatud ja eriti magusad ning mahlased olid need, mmmm. Kodus läksin suhteliselt kohe magama. See tähendab, et kell kaks päeval ja ärkasin korra vist seitsme ajal ning siis magasin hommikul seitsmeni. Teised pidutsesid väljas. Vahepeal käisid mind ka äratamas ja välja kutsumas, aga mul oli nii suur väsimus peal, et ei suutnud midagi teha. Kui nemad magama läksid, siis mina ärkasin. Natukene enne ühtteist äratasin nad üles, sest läksime randa jälle. Mängisime palli ja ujumise, nagu ikka. Kui rannast tagasi tulime, siis läksin ostsin uued kingad ja huulepulga (ma ikka ei saa lahti sellest sõltuvusest, nii meeldivad mulle) õhtuseks bikiinipeoks. Alustasime hostelis ja umbes kell pool kaks liikusime sinna bikiinipeole. See oli täiesti mõttetu. Olime kokku umbes viis minutit ning siis koju tagasi. Laupäevad ei ole siin Innisfailis peopäevad, kõik kohad on tühjad. Nüüd täna on esimene kord, kui mul on imelik tunne selle pärast, et ma olen Austraalias, mitte kodus. Emmel on sünnipäev ja ma olen ju kõik 19 aastat sel ajal kodus olnud. Samamoodi on ilmselt homme jõuludega. Vaatasin just ennem videot, kus mu armas venna ehib meie kuuske. Ta on selle ühe kuuga juba nii palju arenenud. Täitsa suur poiss meil. Igaljuhul, emme, palju-paljuuu õnne Sulle! Hästi tugevad kallid ja pehmed musid! PS! Kas keegi oskab öelda, miks ma ei saa taandreast alustada oma juttu? Aitäh. 