majake

Käisin eile ühte üsna väikest kahekordset maja koristamas. Mu paariline arvas, et umbes 3-4 tundi läheb. Väljast tundus majake väga kena, aed oli super ilus. Purskkaevud, suur puur kahe papagoiga, apelsinipõõsas. Väga-väga kena! Kui sisse astusime, siis mul jäi suu reaalselt lahti. Ma pole kunagi midagi nii jubedat näinud. Veel vähem sellist jubedust koristanud. Mitte kuskilt ei osanud alustada. Hakkasin prahti kokku korjama. Leidsin kasutatud kondoome, õllepudelid, igasugused tühjad totsikud ja potsikud. Ämblikuvõrgud olid igalpool. Siis kapi peal oli pilt suurest koerast ning kõrval karp, koera pildiga. Tegin karbi lahti, karbi sees oli must sametist kotike. Hakkasin seda siis katsuma ja pidin krambid saama, tuhk! Siis vaatasin, et oi pildi juures on ju sünni- ja surmakuupäev. Väga ebameeldiv kogemus. Lõpuks hakkas asi ikka ilmet võtma, saime enam-vähem selle haisu ka majast välja ja kokku läks viis tundi. Kahju, et mul pilte pole. Aaa, seal oli terve sein täis nukukesi erinevate rahvariietega, kõikvõimalikud riigid. Eesti oli ka, tekitas koduse tunde hetkeks. Praegu oleme Margitiga netikohvikus, kirjutame mõlemad blogi ja joome kakaod. Väljas vihma tibutab ja on väga hall, sügisene. Ootan, et kaks nädalat kiirelt mööduks, siis saab paradiisi, nagu Josh seda nimetab. Olge tublid, ma olen ka :)

Väikesed muudatused

Ma ei suuda uskuda, et kirjutasin viimati peale oma sünnipäeva. Nagu oleks hullult palju tegemist vahepeal olnud. Tegelikult pole midagi nii kiire. Mingi aeg käisin kahes kohas tööl, 2-3 õhtut nädalas koristamas ja päeval õunu/pirne pakkimas ning lõpuks kui pakkimine otsa sai, siis õunu korjamas. Aga hooaeg sai just läbi ja nüüd on alles jäänud vaid koristamine.. kolm nädalat olen veel siin, loodan, et selle ajaga midagi saan. Viimati kirjutasin, et lähen Melbourne kaheks nädalaks ja peale seda Perthi, selleks ajaks kui Josh Tais on. Plaanid muutusid juba rohkem kui kuu tagasi. Saatis mulle üks hommik sõnumi, et ma nendega Taisse läheks. Mõtlesin, et hulluks läinud, sest see pidi ju poiste tripp olema, aga 17. juuni läheb Gregi neiu ka sinna, seega broneerisin pileti ära ja minek. Ei pea õnneks nii kaua enam lahus olema siis. Täna just tulin Melbournest, olin ainult 5 päeva, aga need päevad olid super mõnusad. Reedel läksin rongiga sinna, Josh tuli vastu mulle ilusti ja siis viisime mu asjad korterisse ära.. edasi läksime ostsime ühe filmi, et õhtul veini kõrvale vaadata. Järgmine päev tulid poisid Melbourne, Greg ja Laurence. Neid oli ka nii-nii hea näha. Super seltskond meil Tais ja Perthis. No igaljuhul, laupäeval oli plaan välja minna õhtul, tegin ennast ilusaks ja mõnus tuju oli ka. Läksime siis korterist välja, teised poisid kõndisid ees nii kiiresti, meie Joshiga järgi. Poole tee peal teatab tema mulle, et tahab koju minna.. naljakas. Võiks ju arvata, et tüdruk on suhtes see, kes tahab koju. Aga no pole hullu, mulle sobis. Meil aega küll ja küll väljas käia. Järgmine päev käisimegi tegelikult kõik mingis baaris söömas ja poisid jõid õlut, mina alkoholi ei tahtnud. Läksime jälle enne teisi koju, sest hommikul kell 10 pidime korteri tagasi andma ja tal oli veel pakkida vaja. Esmaspäeva öösel olime kõik ühe Jasoni juures, geinoormees, nii vägev inimene lihtsalt. Andis meile oma autot kasutada, kui ise tööl oli. Läksime siis mina, poisid ja Joshi nõbu loomaparki vms. Seal sai kängurusid sööta ja katsuda jne, hüppasid seal vabalt ringi. Poleks uskunudki, et nad nii pehmed on. Ja terve selle aja kui seal olime, mingi poolteist tundi siis, ajasid isased ühte emast taga. Umbes viis isast ühe emase kallal. Emane oli nii pirtspepu, väga naljakas oli vaadata. Peale nende olid seal veel laamad, emud, hästi palju papagoisid, dingod. Kui papagoisid vaatasime, siis keegi meist ütles ’’Hello’’ ja kui nendest eemale hakkasime minema, siis papagoi ütles Hello ning kui poisid selle peale naerma hakkasid, siis papagoi tegi naeru ja poiste pealiikumist järgi. Väga vahvad olid nad, korrutasid peaaegu kõike järgi. Kui ära hakkasime minema, siis ütles ’’Come here!’’ Peale parki poest läbi ja Joshi nõbu, kes on kokk, tegi meile niiii hea söögi. Ma ei jõudnud kahjuks veeranditki ära süüa, sest portsud olid väga-väga suured. Mu noormees selle eest sõi peaaegu kolm portsu ära, sest see oli lihtsalt meeletult hea. Muidu ta nii suur õgard ei ole. Peale õhtusööki läksime lennujaama, Joshi nõbu läks Inglismaale tagasi. Siis jälle koju ning kell pool viis/viis äratus, et nad saaksid mind rongijaama viia ning ise lennujaama. Seekord ei olnud nii-öelda hüvasti jättes pisaraid, sest vähem kui kolm nädalat ja ma ka seal. Kahe kuu kõrval pole kolm nädalat mitte midagi. See on kõik.. midagi erilist küll polnud, aga ma usun, et küll tuleb. Varsti läheb elu põnevaks jälle. Tahtsin lihtsalt märku anda, et ikka olen Austraalias ja kõik on hästi. Väga häbi ikka, et nii kaua kirjutanud pole.. vabandust. Ja teil on muidu soojem Eestis, kui mul siin Melbourne lähedal, seega nüüd võite päikest hoopis mulle soovida! Kalli-kalli, olge tublid

üks nädal, kolm osariiki

Surfers Paradise’s olin kokku vist ainult neli päeva. Millegi pärast ei olnud see koht mulle üldse sümpaatne, tundsin kuidas muutun iga päevaga kurvemaks. Viimasel päeval, kui oma asjad pakkisin, siis pidin tegelikult ühte korterisse seal kolima. Läksin autosse oma asjadega, et Keio mind ära saaks viia ja siis Keio ütles, et tema sõidab edasi. Sydney poole ja siis tee peal küsib farmidest tööd. Ütlesin davai ma tulen Sinuga. Tuju läks kohe rõõmsamaks, sest ma tõesti ei tahtnud Surfersisse jääda. Teadsime, et Gretel ja Roland (eestlased, kes olid ka Walkaboutis) on Morees, seega võtsime suuna sinna poole. Sõita oli vist ainult 500km, natukene peale. Õhtuks jõudsime sinna, karavan parki. Mina magasin Greteli ja Rolandi autos, istmed olid all ja madrats sees, seega mul oli väga hea. Järgmine päev läksime erinevatesse kohtadesse tööd otsima, lootust anti mõnest kohast, aga see oli ka nii, et kui keegi kohale ei tule, siis saate teie. Ees oli pikk nädalavahetus, munadepühad. Olime seal umbes 3 päeva ja siis mõtlesime, et aitab ootamisest. Sõidame jälle edasi, seekord siis 1000km edasi. Nüüd olen Melbournest umbes kolme tunni kaugusel, pisikeses linnas nimega Echuca. Elan hostelis ja tööl käin õunafarmis, pakin seal. Jälle farm, ma tean. Halb, aga midagi muud pole hetkel teha. Palk seal hea ei ole ja tööd on vaid 2-3 päeva nädalas. Aga teen seda veel vaid neli nädalat, siis Melbourne. Josh tuleb sinna ja siis saame kaks nädalat seal koos olla. Siis läheb tema Taisse sõpradega mõneks nädalaks ja mina ilmselt samal ajal lendan edasi Perthi, hakkan tööd otsima. Josh tahab, et ma hakkaks elama seal tema ja ta kahe sõbraga. Kõik Walkaboutist. Tundub üsna tore, eks näis siis kas kõik läheb plaanitult. Aa, sünnipäev oli mul paar päeva tagasi..hommikul tüdrukud laulsid mulle, see oli nii armas ja mõnus äratus.. päev polnud nii hea, sest tööl oli raske ja pea valutas. Vahepeal helistas emme ka, kui venna häält kuulsin, siis hakkasin lihtsalt nutma. Ta räägib nagu täitsa suur poiss juba, pole enam üldse tita häälega:) igaljuhul, kui hostelisse tagasi tulin, siis käisin pesemas ja peale seda hakkasime sättima.. Margit (mul on üks super eesti neiu siin toas) ja Hope andsid mulle imearmsa roosa ümbriku (kõik asjad on mul viimasel ajal roosad, imelik periood) ning pisikese kotikese, kus sees oli väga nunnu jalakett ning küünelakk. Kaart oli ka nii minulik! Üldse.. kõik oli väga minulik. Neiud tunnevad mind juba päris hästi. Aa, ja loomulikult muffinid, mis Hope tegi. Kõik oli lihtsalt väga-väga hea. Edasi läksime ühte baari/pubisse, ei teagi kuidas öelda selle kohta. Tellisime söögid, joogid.. vahepeal liitusid poisid meiega. Pikalt mul sellest midagi rääkida ei ole. Saan öelda, et kakskümmend tuli väga hästi. Õhtu oli lõbus, hommik oli halb ja puzzletükid olid kõigil kadunud.

bye-bye innisfail

Vahepeal on tegelikult nii palju juhtunud, aga lihtsalt ei mäleta enam mitte midagi õiges järjekorras. Igaljuhul, kõige tähtsam on see, et paar nädalat tagasi tulid Hedy ja Geiter Brisi lähedalt mulle Innisfaili külla. Läksime Keioga neile Cairnsi lennujaama vastu. Nii mõnus oli kallistada sõbrannasid Eestist. Kui Innisfaili tagasi sõitsime, siis rääkisin mis elu meie hostelis on ning neiud arvasid, et äkki oleks õigem autost välja astuda. Sealsed poisid olid lihtsalt liiga segased. Kui hostelisse jõudsime, siis näitasin tüdrukutele meie toad ära ja ise läksin enda kullakese juurde. Magada sain ainult 3-4 tundi, sest jõudsime nii hilja tagasi. Magasin sisse ka hommikul, ei kuulnud enda äratust. Õnneks hakkas Joshi telefon äratama, seega mul oli kaks minutit aega, et süüa ja tööriided selga panna. Aga sain hakkama! Tööl oli jube raske olla.. kuigi päev oli lihtsaim üldse. Sõitsin ainult traktoritega. Shedist põllule, poisid panid banaanid peale ning siis shedi tagasi. Nii terve päev. Aga kuna sõita võib max 15km/h, siis tuli meeletu uni peale sõidu ajal. Silmad vajusid koguaeg kinni. Kartsin isegi vahepeal, sest väga-väga sopane ning libe oli ja meil farmis teed üles-alla ning vahepeal peab väga kitsas kohas jõe ületama. Päeva elasin üle ning ootasin väga-väga, et koju tagasi tüdrukute juurde saaks. Kuigi neid nägin vaid viis minutit. Pidin kiiresti pesema minema ning end korda tegema, sest läksime jälle Cairnsi lennujaama. Seekord siis Josh, Tiit ja Keio. Viisime Eesti poisid lennujaama, et nad saaks Brisist auto osta. Joshiga läksime shoppama ning siis Innisfaili tagasi.. see oli ka omamoodi vahva seiklus. Innisfaili tagasi jõudes hakkasime natukene tüdrukutega tähistama. Nädalavahetus ise oli üsna igav tegelikult, klubi oli näiteks täiesti tühi. Aga ega ma kurb ei olnud, koju kallikese kaissu ja ruttu tuttu. Siis uuesti töönädal, iga päevaga järjest raskem neid banaanipuid näha ja koju minnes üleni must olla. Kolmapäeval sai mul kolm kuud ühes farmis täis, seega teise aasta jaoks viisapäevad tehtud. Geiter, Hedy ja Keio olid juba otsustanud, et nad hakkavad reedel Surfers Paradise poole sõitma. See oli järgmine koht, kuhu minna tahtsin. Ütlesin, et umbes kolm nädalat olen veel Innisfailis ning siis lendan järgi. Neljapäeval aga algas hommik tööl väga pahasti. Ma ei saanud lõpuks enam üldse oma farmeriga läbi teatud asjaoludel, seega leidis ta alati minus vaid vigu, aga vallandada ka ei tahtnud. Kui alguses oli mu töö alati super, siis lõpuks kõike samamoodi tehes oli alati midagi valesti. Seega oli aru saada, et asi on temas ja tema probleemides, mitte minus. Mõtlesin, et kuna kolm kuud on täis, siis võin ju tegelikult ära minna. Otsustasingi, et nüüd lähen järgmine päev tüdrukute ja Keioga ära. Ma ei tulnud ju Austraaliasse, et olla kurb ja stressis. Olin otsuse üle õnnelik, aga samas hakkasid pisarad vägisi silma tulema, sest see tähendas, et pean Joshist eemale minema. Minna nö lahku inimesega, kui kõik on ideaalses korras, see on nii palju raskem, kui minna lahku probleemide pärast. Samal päeval rääkisin farmeriga ka, et nüüd ongi kõik. Oli pärast ühele tüübile seal öelnud, et on pettunud, et ma ära lähen. Sel hetkel sai minu mõistus otsa. Ta tegi mu olemise farmis halvaks umbes neli nädalat ja siis on pettunud, kui ma otsustan, et mulle aitab?? Tere hommikust. Enne kojuminekut käisin postkontoris ära, sest emme saadetud pakk jõudis Austraaliasse. Aitäh emme! Täpselt õige ajastus ka, kohal päev enne minekut. Hostelisse jõudes nägin kohe Joshi, ta oli just töölt jõudnud ja juba oli kuulnud, et ma hakkan ära minema. Kusjuures, sel hetkel polnud ma veel isegi Keiole ja tüdrukutele öelnud, et kaasa nendega. Ta silmad olid nii kurvad ja pettunud. Ma ei arvanud, et see nii raske saab olema. Viimane õhtu Innisfailis! Pidutsesime kõigiga ja siis jälle tuttu. Kõige kurvem uinumine oli see üldse. Josh pidi hommikul veel tööle ka minema, seega enamus järgmisest päevast ootasin kannatamatult, et ta koju tuleks. Päeval käisime veel tüdrukutega poodides ära ja siis ruttu asju pakkima. Kõigiga ei olnudki nii raske hüvasti jätta, kui arvasin.. aga hostel ja mõned inimesed said ikka väga kalliks. Rick ja Donna-hosteliomanikud, väga kallid mulle ja olen kindel, et lähen neid veel vaatama. Josh.. tüdrukud pärast ütlesid, et oli näha kui raske tal on mulle tsau öelda ja ära saata. Ta võttis mu voodist kaks patja ja viis enda voodisse, nüüd reaalselt upub seal enda ja minu patjade vahel. Nii armas. Siis algas umbes 2000km sõitu. Auto oli täiesti täis pakitud, väga ebamugav ning palav. Tegime palju peatusi ja selle aja jooksul magada põhimõtteliselt üldse ei saanud. Kaks korda üritasime. Esimene kord meil Hedyga oli lihtsalt raske magama jääda ning ärkasime umbes tund varem, kui teistega kokku leppisime. Läksime jõime kohvi bensiinijaamas ning sõime. Kui teised ärkasid, siis algas jälle sõit. Silmad hakkasid sõites kinni vajuma, aga kui peatus tehti, siis jälle uni läinud. Teine tudumispeatus oli väga halb. Tüdrukutega tundsime, et oleme üleni punne täis. Läksime autost välja kolmekesi, Keio magas edasi. Minul oli näiteks juba ühe jala peal 15 punni, nii valusad ja sügelesid väga palju. Seega äratasime Keio üles ja pakkusime välja, et sõidaks edasi ja kui mingi bensiinijaam tuleb, siis ta saab seal tududa ja meie ootame sees. Aga sõitsime hoopis edasi. Kokku tuli sõitu 25,5 tundi. Väga-väga väsitav oli. Kui Surfers Paradise jõudsime, siis tuli välja, et koht kus elama tahtsime hakata, on esmaspäevani suletud. Vaidlesime autos nagu pubekad, ainult Hedy oli rahulik. Lõpuks leidsime ühe koha ja võtsime kaheks päevaks selle. Aga ilmselt võtame kauemaks, sest tuli välja, et see teine koht veel kallim ja tööd meil veel pole ju. Hakkame sellega homme tegelema ilmselt. CV tegin täna valmis ja nüüd peab vaid positiivselt otsima minema. Josh ütles, et tuleb mulle kahe kuu pärast külla, siis on tal ka farmipäevad tehtud. Praegu iga päev sööb pisikesi südamekujulisi komme, mis talle ostsin ja räägib, kui väga mind igatseb. See on lihtsalt nii-nii armas. Aga nüüd ma lähen küll tuttu, sest kell on väga palju ja meil on tegusad päevad ees. Loodan, et teil läheb ka varsti soojaks, meie näiteks sulame siin iga päev ja öö!

Näpsasin Sophielt mõned pildid, et te näeksite, kui segane elu meil siin on. Ühel pildil lihtsalt hääästi ilus taevas ning pisikene osa hostelist.. ja minu toa uks ka näha, lilla boks ning vasakpoolne uks viib minu ja Martina ''korterisse''. Võib nii nimetada küll, sest meil kõik olemas. Luksus. :)

Juba üle kolme kuu.. :)

Töö, puhkepäevad, töö.. rutiin. Tunnen süümepiinu, et midagi kirjutanud ei ole jälle. Lihtsalt ei tundu enda jaoks asjad huvitavad ja mul pole aimugi, mis teid huvitada võiks. Nüüd võib siit välja lugeda, et mul on Austraalias igav. Oo ei, vastupidi! Lihtsalt ma olen selle meluga nii harjunud, et ei oskakski teistsugust värki ette kujutada. Aa, paar nädalat tagasi üks noormees töölt, Bushy, ütles, et ta vend või sõber on meid nädalavahetuseti väljas rääkimas näinud ning ta tahaks teada kas ma olen nõus märtsis minema tema poissmeeste-peole jooke/sööke ette kandma, saan kaasa valida ka ühe või paar sõbrannat. Pidu toimub suurema laeva peal, mis renditud on. Läheks mööda ookeani Innisfailist Cairnsi, pidid kala püüdma jne. Cairnsis on stripparid tüübile, kes abielluma hakkab ja peale seda showd tagasi Innisfaili. Saaksime ka sõbrannadega süüa/juua + kogu selle asja eest makstakse meile. Aga me siiski ei tee seda, sest see võib ohtlik olla ja kui midagi peaks laeval juhtuma, siis ära ju ka joosta ei saa. Kurb küll, aga ei hakka riskima. Eelmine nädal valasin ka esimesed pisarad selle pärast, et kalliks saanud inimene otsustas edasi liikuda Innisfailist. Danny, see kes meil koguaeg kitarri mängis ning laulis, läks ära. Käisime teda saatmas. Mina, Joe, Martina ja hosteliomaniku naine Donna. Danny mängis bussijaamas veel paar viimast lugu, meie tegime laineid ja poetasime mõned pisarad. Loodan, et näen teda suve lõpus/sügisel Sydneys. See nädal saab ka raske olema, sest Chloe läheb ära. Oleme temaga päevast-päeva koos olnud. Töötasime koos, hostelis koos – see tuleb üks raske ’tsau’ ütlemine. Kindlasti mitte hüvastijätt, sest meil on meie plaanid! Mis siis veel.. eelmine nädal töötasime Chloega vaid kolm päeva, sest banaane pole. See nädal Chloe enam pole farmis, eks näis mitu päeva nüüd tuleb. Täna töölt tulles oli iga boksi uksele pandud kirjake. Väga kuri kiri poistele Ricki poolt, sest peod on siin viimasel ajal väga segased. Lähevad ikka korralikult üle käte. Poisid pissivad igale poole, näitavad oma kehaosi valimatult. Üks kutt pani minikleidi selga, selle all polnud midagi. Teine alasti noormees ajas teda põhimõtteliselt taga. Labane liputamine käib. Õnneks mitte täiesti laua ääres, saab normaalsete inimestega oma nädalavahetust veeta. Kui asi ikka väga üle käte läheb, siis õnneks saan oma toas peidus olla. Igaljuhul, kõik nimed olid kirjas välja toodud ja üks lause sealt meeldis mulle eriti palju ’’Kui klubist tagasi tulete, siis minge voodisse või jääge vait!’’ See on praegu kõik. Varsti üritan postituse teha minu ja Martina pesakesest. Pilte on küsitud, seega järgmisena ehk siis teen selle ära :) Ühel pildil olen Chloe ja Georgega. Georg töötab ka samas farmis. Üks vahva sellike, kuigi vahel ülemeelik. Tema nimi oli ka listis. :D

Ma pole kahe nädala jooksul kordagi oma arvutit kätte võtnud, põhjus on väga lihtne. Kolisin jälle ja elu on hoopis põnevam ning lõbusam. Paar nädalat tagasi tulid Keio ja Tiit Retreat’i (meie endine hostel) ja ütlesid, et ma oma asjad kokku pakiks ning juba täna Walkabout’i koliks (uus hostel). Kahtlesin veidi, sest see oli esmaspäev ja ma tahtsin nädala lõpus kolida. Okei, mis seal ikka.. rääkisin meie hosteli omanikuga (ta on nii Retreat’i kui ka Walkabout’i omanik) ja panin asjad kokku. Sain tüdrukute tuppa, alguses oli meid ühes toas neli ning nüüd oleme alles jäänud ainult mina ja Martina. Meie boks on nagu korter, sest meil on oma tuba, oma köök, oma dušš ja wc ning oma aed. Kõik, kes siin toas käivad tahavad siia kolida ning on kadedad. Kunagi lisan pildid ka sellest. Igaljuhul, inimesed on siin nii vabameelsed ja alati lõbusad. Meid on siin väga palju ning see on hea, sest igav ei hakka mitte kunagi. Kui eelmises hostelis tahtsin peale tööd vaid pesta ja magada, siis siin käin ruttu pesemas ära, söön midagi ja välja istuma. Mängitakse kitarri, lauldakse jne. Nädalavahetused on ka super vahvad. Alustan alati siin hostelis ja väljas olen enamasti kohalikega olnud. Seega naudin iga päeva täiel rinnal! Näiteks eile öösel möllasin siin hosteli omaniku naisega, ta on 50+ aga väga nooruslik ja see on üks asi miks mulle kohalikud nii väga meeldivad. Koduigatsust ei ole absoluutselt ja see paneb mind imestama, sest ma olen alati ju nii emmekas olnud. :) Midagi muud polegi, tahtsin lihtsalt teada anda, et vaikus on tingitud minu kolimisest. Kalli-kalli teile mu armsad!