Juba üle kolme kuu.. :)

Töö, puhkepäevad, töö.. rutiin. Tunnen süümepiinu, et midagi kirjutanud ei ole jälle. Lihtsalt ei tundu enda jaoks asjad huvitavad ja mul pole aimugi, mis teid huvitada võiks. Nüüd võib siit välja lugeda, et mul on Austraalias igav. Oo ei, vastupidi! Lihtsalt ma olen selle meluga nii harjunud, et ei oskakski teistsugust värki ette kujutada. Aa, paar nädalat tagasi üks noormees töölt, Bushy, ütles, et ta vend või sõber on meid nädalavahetuseti väljas rääkimas näinud ning ta tahaks teada kas ma olen nõus märtsis minema tema poissmeeste-peole jooke/sööke ette kandma, saan kaasa valida ka ühe või paar sõbrannat. Pidu toimub suurema laeva peal, mis renditud on. Läheks mööda ookeani Innisfailist Cairnsi, pidid kala püüdma jne. Cairnsis on stripparid tüübile, kes abielluma hakkab ja peale seda showd tagasi Innisfaili. Saaksime ka sõbrannadega süüa/juua + kogu selle asja eest makstakse meile. Aga me siiski ei tee seda, sest see võib ohtlik olla ja kui midagi peaks laeval juhtuma, siis ära ju ka joosta ei saa. Kurb küll, aga ei hakka riskima. Eelmine nädal valasin ka esimesed pisarad selle pärast, et kalliks saanud inimene otsustas edasi liikuda Innisfailist. Danny, see kes meil koguaeg kitarri mängis ning laulis, läks ära. Käisime teda saatmas. Mina, Joe, Martina ja hosteliomaniku naine Donna. Danny mängis bussijaamas veel paar viimast lugu, meie tegime laineid ja poetasime mõned pisarad. Loodan, et näen teda suve lõpus/sügisel Sydneys. See nädal saab ka raske olema, sest Chloe läheb ära. Oleme temaga päevast-päeva koos olnud. Töötasime koos, hostelis koos – see tuleb üks raske ’tsau’ ütlemine. Kindlasti mitte hüvastijätt, sest meil on meie plaanid! Mis siis veel.. eelmine nädal töötasime Chloega vaid kolm päeva, sest banaane pole. See nädal Chloe enam pole farmis, eks näis mitu päeva nüüd tuleb. Täna töölt tulles oli iga boksi uksele pandud kirjake. Väga kuri kiri poistele Ricki poolt, sest peod on siin viimasel ajal väga segased. Lähevad ikka korralikult üle käte. Poisid pissivad igale poole, näitavad oma kehaosi valimatult. Üks kutt pani minikleidi selga, selle all polnud midagi. Teine alasti noormees ajas teda põhimõtteliselt taga. Labane liputamine käib. Õnneks mitte täiesti laua ääres, saab normaalsete inimestega oma nädalavahetust veeta. Kui asi ikka väga üle käte läheb, siis õnneks saan oma toas peidus olla. Igaljuhul, kõik nimed olid kirjas välja toodud ja üks lause sealt meeldis mulle eriti palju ’’Kui klubist tagasi tulete, siis minge voodisse või jääge vait!’’ See on praegu kõik. Varsti üritan postituse teha minu ja Martina pesakesest. Pilte on küsitud, seega järgmisena ehk siis teen selle ära :) Ühel pildil olen Chloe ja Georgega. Georg töötab ka samas farmis. Üks vahva sellike, kuigi vahel ülemeelik. Tema nimi oli ka listis. :D

Ma pole kahe nädala jooksul kordagi oma arvutit kätte võtnud, põhjus on väga lihtne. Kolisin jälle ja elu on hoopis põnevam ning lõbusam. Paar nädalat tagasi tulid Keio ja Tiit Retreat’i (meie endine hostel) ja ütlesid, et ma oma asjad kokku pakiks ning juba täna Walkabout’i koliks (uus hostel). Kahtlesin veidi, sest see oli esmaspäev ja ma tahtsin nädala lõpus kolida. Okei, mis seal ikka.. rääkisin meie hosteli omanikuga (ta on nii Retreat’i kui ka Walkabout’i omanik) ja panin asjad kokku. Sain tüdrukute tuppa, alguses oli meid ühes toas neli ning nüüd oleme alles jäänud ainult mina ja Martina. Meie boks on nagu korter, sest meil on oma tuba, oma köök, oma dušš ja wc ning oma aed. Kõik, kes siin toas käivad tahavad siia kolida ning on kadedad. Kunagi lisan pildid ka sellest. Igaljuhul, inimesed on siin nii vabameelsed ja alati lõbusad. Meid on siin väga palju ning see on hea, sest igav ei hakka mitte kunagi. Kui eelmises hostelis tahtsin peale tööd vaid pesta ja magada, siis siin käin ruttu pesemas ära, söön midagi ja välja istuma. Mängitakse kitarri, lauldakse jne. Nädalavahetused on ka super vahvad. Alustan alati siin hostelis ja väljas olen enamasti kohalikega olnud. Seega naudin iga päeva täiel rinnal! Näiteks eile öösel möllasin siin hosteli omaniku naisega, ta on 50+ aga väga nooruslik ja see on üks asi miks mulle kohalikud nii väga meeldivad. Koduigatsust ei ole absoluutselt ja see paneb mind imestama, sest ma olen alati ju nii emmekas olnud. :) Midagi muud polegi, tahtsin lihtsalt teada anda, et vaikus on tingitud minu kolimisest. Kalli-kalli teile mu armsad!

22.01.13

Kõik on üksluiseks muutunud, see tähendab, et kahjuks pole mul viimasel ajal midagi kirjutada. Nädala sees alati töö ja reedeti käime üldiselt väljas, sest sellise tööga on vaja pead tuulutada. Kaks nädalavahetust oleme hosteli omaniku teises hostelis käinud. Seekord oli super, kuigi omanik ise seal polnudki ja tema on ju see, kes mind alati kutsub. Ma millegi pärast meeldin talle väga, hehe. Igaljuhul, alguses olime siis kõik seal ja lõpuks ma läksin sealsete inimestega kluppi, mu eestlased jäid hostelisse pidutsema ja ups, aga unustasin neile vist öelda, et ma lähen ära. Nad olid mind otsinud seal.. palun väga vabandust :) tellisime kolm taksobussi ette ning minek. Klubis üks töökaaslane tuli rääkima, ehk siis peale seda tantsisin ja jutustasin ainult temaga. Samal ajal tegi DJ mulle koguaeg silma, inetu karvane mees on. Kui pidu läbi sai, siis käisime töökaaslasega korra bensiinijaamast läbi ja välja tulles oli vaatepilt uskumatu! Umbes 25-30 teismelist (tundusid väga noored) lihtsalt kaklesid. Valimatult löödi kõiki, terve sõidutee oli neid täis. Kolm politsei autot oli ka, aga minu arvates need politseinikud seal väga midagi ei teinud. Vaatasid kõrvalt ja karjusid, kui tundus, et asi hakkab päriselt käest ära minema, siis alles sekkusid. Ma lihtsalt vaatasin suu lahti seda... väga jube oli. Kui asi lahenema hakkas, siis töökaaslane saatis mind ilusti hostelisse ära. Läksin magama ning terve ülejäänud nädalavahetus koosneski magamisest. Esmaspäeval algas meil vist vihmahooaeg, meeletu kuidas kallas. Tapsime Hannaga banaane ja lihtsalt tilkusime, kummikud olid poolenisti vett täis. Aga see oli lõbusaim tööpäev üldse. Kohalikud ei saanud aru mis mul viga on ja miks see vihm mind nii rõõmsaks teeb. Küsisid mitu korda miks ma nii õnnelik olen, mina vastasin, et pole õrna aimu ka mitte. Kui tööpäev lõppes, siis läksime väga suure ringiga farmist ära, sest üks koht oli 2m üle ujutanud. Ja seda kõike mõne tunniga, uskumatu ikka. Täna ehk siis teisipäeval oli meil pakkimispäev. Mina panin kasti sisse kile ning paberi ja saatsin kasti ära. Vahepeal aitasin Chloel banaanidelt õisi ära noppida, siis koristasin autot ja lõpuks õpetas Kristian mind traktoriga sõitma. Sõitsin banaanide vahel, poisid panid suuri kobaraid treileri peale ja kui see täis oli, siis sõitsin shedi tagasi. See tähendab, et ülemuse usaldus on vist võidetud, kui juba traktoriga sõitma lasti. Nii vahva! Ma olen super-super õnnelik ja ootan viimasel ajal väga, et saaks juba tööle minna. See on uskumatu, arvestades kui räpane see töö tegelikult on. Näete, ütlesin, et pole midagi kirjutada, aga lõpuks ikkagi tuli midagi.. tore. Aga olgu, olge tublid, mina püüan ka olla! Suured kallid teile, sõbrad. :)

Reede

Algselt pidin meie hosteli omaniku teise hostelisse minema selle Chloe pärast (prantslanna kes meie farmis töötab), aga kuna teda ma reedel kätte ei saanud, siis läksime Steni ja Keioga niisama sinna, lootes et seal on huvitavam. Alguses tundus, et on väga igav, sest rahvast ei paistnud kuskil. Rääkisime mõne inglase ja paari eestlasega ning siis tahtsime veel hosteli omanikule tere ütlema minna, ta istus seal oma toas mõne inimesega. Kutsusid kohe sisse meid ja ta naine andis meile kohe rummikoksid. Õhtu kujunes oodatust palju paremaks. Hosteli omanik ehk Rick on ikka täiesti segane mees, seda heas mõttes. Naersime terve õhtu ja võin ausalt öelda, et see on siiani parim reede õhtu olnud Austraalias. Vahepeal kui keegi toast välja tuli, et näiteks wc-sse minna vms, siis Rick ütles ''Magama tagasi, me üritame siin pidutseda!''. Umbes nelja ajal hakkasime koju liikuma, see tähendab, et pool viis hommikul saime magama. Täna, ehk siis pühapäeval, käis Rick siin meie hostelis. Tuli meie tuppa minuga rääkima ja ütles, et nautis reede õhtut väga ja loodab, et meile ka meeldis. Ning siis ütles veel, et mõtles palju minu peale. Kusjuures, ta meenutab mulle natukene mu vanaisat ja see on hea, tekitab koduse tunde. Ülehomme saab mul juba kaks kuud täis Austraalias ja siiani on tunne, et vaid paar nädalat tagasi olin kodus. Aeg möödub meeletu kiirusega. Nüüd ootame homset ja algab jälle töönädal. PS! Reigo, Sul oli mõned päevad tagasi sünnipäev, seega soovin Sulle palju-palju õnne ning kõike kõige paremat! Kalli-kalli :)

10.01.13

Viimased päevad on ainult töö ja töö olnud, selle pärast pole midagi kirjutanud. Kõik päevad oleme nii-öelda banaane tapnud. Poisid lõikavad pisikesed halvad puud maha ning meie laseme püstoliga sinna kännu sisse diislit. Seega olen päevast-päeva diisliga koos. Kuuma ilmaga on raske sellist asja teha, kuigi töö ise on lihtne. Käed lähevad veidi valusaks ja paiste. Kui see on tehtud, siis töötame ühe vanema naise Robbiega koos ning lõikame banaanilehti. Kui diisli asja teeme koos kahe uue poisi ning ühe uue neiuga, siis lehti lõikame üldiselt kolmekesi – Robbie, Hanna ja mina. See on hea lihtne. Puhkame vahepeal päris palju ning ükspäev aitasime näiteks Robbiel ta kanepipiibukest otsida. Jah just, 45a aga suitsetab vahepeal kanepit seal. See on tsill, sest siis kui suitsetab, saame me aja maha võtta ja puhata/vett juua jne. Praegu on veel eriti hea, sest ülemus läks oma pruudi juurde Singapuri. Ülemus on 50 ja see neiu on 23. Aga noh, mis seal imestada, sest ta pidi ju kõiki neid tüdrukuid tahtma, kes tal seal töötavad. Nagu näha, siis mõne saab kätte ka. See on praegu kõik, sest tõesti midagi uut ei ole juhtunud. Ainult töö ongi. Homme lähen ühte teise hostelisse õhtul (see uus neiu elab seal). Esialgu lihtsalt peole, aga kui seal on toredad inimesed, siis võib-olla kolingi sinna. Meil siin varastati minu ja Hanna alkohol ära, seega ma ei tea.. pole päris okei elada kohas, kus öösel jõlguvad täiesti võõrad hostelis ringi ning hommikul on alkohol kadunud. Avastasin ma selle peale tööd, kui tahtsin ühte jääkülma siidrit juua. Okei, ehk peale seda nädalavahetust on midagi kirjutada. :)

Aastavahetus

31. detsember saime umbes kell kaks autod kätte, siis poest läbi ja koju sättima. Kokku oli meid üheksa ning alguses olin selles autos, kus olid Hendrik, Hanna, Tiit ja Kit. Olime kõik hästi lõbusad, tegime vaikselt sooja sisse, Eesti lipud lehvisid jne. Poole tee peal Cairnsi tegime lühikese peatuse. Keio ütles, et nende autos (Keio, Stella, Sten ja Hong?? ehk siis vanaisa) on nii vaikne ja et ma võiks sinna autosse minna, sest mina saan Stella lõbusamaks. Mõeldud, tehtud! Ülejäänud tee käis koguaeg kaks pudelit ringi. Ikkagi meie esimene aastavahetus Austraalias. Cairnsi jõudes oli tuju hea, kuigi vahepeal tegi veidi kurjaks see, et koguaeg sadas, aga mis seal ikka, ega me ju suhkrust ei ole. Paar korda käisime autos ennast korda ka tegemas. /Esimest korda lasti ilutulestikku kell üheksa ja juba see oli väga kena. Vahepeal nägime veel umbes seitset eestlast laguuni ääres. Maailm on lihtsalt nii pisikene. Siis ootasime seal samas ära, et kell kaksteist saaks. Avasime shampused ja läksime tegime veel viimast korda ennast ilusamaks. Edasi läksid osad kasiinosse ning mina, Stella ja Sten kluppi. Tiit oli ka alguses meiega, aga ta ei saanud sisse, sest oli liiga purjus, seega ta kadus ära meie juurest. Klubis oli hästi palju inimesi, kõik ülimalt rõõmsad ja tantsida sai palju. Isegi Stella tahtis väga tantsida ning selle üle oli mul ääretult hea meel. Vahepeal panin kaks sõrmust ühte sõrme, sest kuna üks nendest näeb välja nagu kihlasõrmus, siis on väga lihtne öelda ’’Ma olen abielus, ma ei soovi tantsida.’’ Lausa kolm korda sain seda kasutada. Mingi hetk jäi üks väga kena inimene mulle silma, rääkisin Stenile ka seda ja ta ütles, et mul on kümme minutit aega, et temaga rääkima minna. Millegi pärast mul seda julgust ei olnud, seega läks ta ise. Mina muidugi jooksin ruttu välja selle peale, enne kui see ’keegi’ mind näha jõudis. Sten käskis sisse tagasi minna, sest see ’keegi’ oli vist mind ka tegelikult märganud. Mingi hetk me siis jõudsimegi selleni, et rääkisime õues juttu. Kusjuures väga huvitav vestluskaaslane oli ta. Pidu oli märkamatult läbi saanud ning siis ta saatis mind peaaegu autoni ära ja oligi selleks korraks kõik aastavahetusega. Äratasime Keio üles ja ütlesime, et okei nüüd võiks koju minna. Umbes hommikul kell seitse jõudsime tagasi Innisfaili ja mina läksin kohe magama. Enamus juba magasid, sest Hanna, Tiit, Hendrik ja Kit tulid enne meid koju. Ärgates oli ka väga hea, nii et kõik läks kenasti.

vabad päevad

Jõulud olid meil täiesti teistsugused. Sõime Korea/Hiina toitu ning grillisime, minu jaoks oli kõik täiesti maitsetu. Kuigi, kui Stellalt vahepeal ampsu võtan mingist asjast, siis alati hästi vürtsikas. See selleks.. vahepeal panime kingitused kuuse alla ja enne kui neid jagama hakkasime, pani Keio endale jõuluvana riided selga, võttis jooksu pealt Stella sülle ning hüppas basseini. Jõulud ja bassein.. imelik, eks? Mul polnud ikka üldse jõulutunnet ja siiani ei ole seda tekkinud. Samamoodi ei saa aru ka sellest, et juba paari päeva pärast aastavahetus. Kui kingid jagatud olid, siis läksime vist tagasi õue pidutsema. Mõned päevad tagasi tegin meile uue mängu ka, ei jaksa enam seda bussijuhti mängida. Samas uus mäng on mitu korda hullem ja siiani pole veel suutnud õigel ajal lõpetada mängimist. Eile jälle mängisime ning kuna oli reede, siis tähendas see seda, et on klubipäev. Alguses kui sinna jõudsime, oli seal peale meie umbes viis inimest. Hanna ja Tiit arvasid, et võiks ühte teise kohta vaadata, aga kuna hea lugu tuli, siis tahtsin tantsima minna. Vahepeal tuli üks kutt ja tegi minu jaoks väga veidraid liigutusi, küsisin siis tema käest ’’Are you OK?’’, küsis vastu selle peale minu käest ’’Am I gay?’’ ja mina siis muidugi vastasin ’’I don’t know, are you?’’. Sellega tekkis meil väike sõnelus, mis tähendas seda, et nad oma sõprade/sõbrannadega vaatasid koguaeg hästi kurjalt meie poole. No mis seal ikka, ei häirinud väga, sest tuju oli hea ja klubi lõpuks rahvast täis. Mingi aeg läksime Hannaga wc poole ja siis üks nende seltskonnast tuli minu rääkima. Küsis miks ma ütlen tema poisi kohta homo ja kui ma selle peale vastasin, et küsisin lihtsalt kas ta on OK, siis tuli ikka igast jama sealt suust välja. Õnneks lahenes asi kenasti ja pidu jätkus ilma igasuguste pilkudeta. Umbes 30 minutit enne peo lõppu kutsus üks endine töökaaslane mind endaga õue, rääkis mulle oma eksmehest (kes juhtumisi on nüüd mu töökaaslane) ja igasugustest asjadest. Peale pidu tuli veel meie hostelisse ning rääkisime hommikuni juttu. Hästi tore neiu on ta, hea meel, et suhtlema tuli minuga. Kusjuures, tuli välja, et ta oli kodus oma mehele minust rääkinud, sellel ajal kui ma veel Tropicanas töötasin. Olin meeldinud talle, mis on väga armas. Aa, siis rääkis veel, et meie farmer pidi selline olema, kes tahab iga uue tüdrukuga koos olla. Pidi kõiki sellele üksikule saarele viima jne. Teame nüüd Hannaga, et peame ettevaatlikud olema. Aastavahetuseks rentisime kaks autot ning läheme Cairnsi, parem ikka kui siin Innisfailis passida. See on jälle kõik. Soovin teile hästi vahvat aastavahetust ning maailma parimat uut aastat! Mina tunnen end küll hetkel kõige õnnelikuma neiuna, sest mul on siin nii hea seltskond, ma olen nii kaunis ning soojas kohas ja kõik super. 