vabad päevad

Jõulud olid meil täiesti teistsugused. Sõime Korea/Hiina toitu ning grillisime, minu jaoks oli kõik täiesti maitsetu. Kuigi, kui Stellalt vahepeal ampsu võtan mingist asjast, siis alati hästi vürtsikas. See selleks.. vahepeal panime kingitused kuuse alla ja enne kui neid jagama hakkasime, pani Keio endale jõuluvana riided selga, võttis jooksu pealt Stella sülle ning hüppas basseini. Jõulud ja bassein.. imelik, eks? Mul polnud ikka üldse jõulutunnet ja siiani ei ole seda tekkinud. Samamoodi ei saa aru ka sellest, et juba paari päeva pärast aastavahetus. Kui kingid jagatud olid, siis läksime vist tagasi õue pidutsema. Mõned päevad tagasi tegin meile uue mängu ka, ei jaksa enam seda bussijuhti mängida. Samas uus mäng on mitu korda hullem ja siiani pole veel suutnud õigel ajal lõpetada mängimist. Eile jälle mängisime ning kuna oli reede, siis tähendas see seda, et on klubipäev. Alguses kui sinna jõudsime, oli seal peale meie umbes viis inimest. Hanna ja Tiit arvasid, et võiks ühte teise kohta vaadata, aga kuna hea lugu tuli, siis tahtsin tantsima minna. Vahepeal tuli üks kutt ja tegi minu jaoks väga veidraid liigutusi, küsisin siis tema käest ’’Are you OK?’’, küsis vastu selle peale minu käest ’’Am I gay?’’ ja mina siis muidugi vastasin ’’I don’t know, are you?’’. Sellega tekkis meil väike sõnelus, mis tähendas seda, et nad oma sõprade/sõbrannadega vaatasid koguaeg hästi kurjalt meie poole. No mis seal ikka, ei häirinud väga, sest tuju oli hea ja klubi lõpuks rahvast täis. Mingi aeg läksime Hannaga wc poole ja siis üks nende seltskonnast tuli minu rääkima. Küsis miks ma ütlen tema poisi kohta homo ja kui ma selle peale vastasin, et küsisin lihtsalt kas ta on OK, siis tuli ikka igast jama sealt suust välja. Õnneks lahenes asi kenasti ja pidu jätkus ilma igasuguste pilkudeta. Umbes 30 minutit enne peo lõppu kutsus üks endine töökaaslane mind endaga õue, rääkis mulle oma eksmehest (kes juhtumisi on nüüd mu töökaaslane) ja igasugustest asjadest. Peale pidu tuli veel meie hostelisse ning rääkisime hommikuni juttu. Hästi tore neiu on ta, hea meel, et suhtlema tuli minuga. Kusjuures, tuli välja, et ta oli kodus oma mehele minust rääkinud, sellel ajal kui ma veel Tropicanas töötasin. Olin meeldinud talle, mis on väga armas. Aa, siis rääkis veel, et meie farmer pidi selline olema, kes tahab iga uue tüdrukuga koos olla. Pidi kõiki sellele üksikule saarele viima jne. Teame nüüd Hannaga, et peame ettevaatlikud olema. Aastavahetuseks rentisime kaks autot ning läheme Cairnsi, parem ikka kui siin Innisfailis passida. See on jälle kõik. Soovin teile hästi vahvat aastavahetust ning maailma parimat uut aastat! Mina tunnen end küll hetkel kõige õnnelikuma neiuna, sest mul on siin nii hea seltskond, ma olen nii kaunis ning soojas kohas ja kõik super. 

23.12.12

Farmi jõulupidu toimus ülemuse enda juures. Istusime väljas, grillisime ja jõime. Alguses olid kõik eraldi, aga mida aeg edasi, seda lõbusamaks läks ning jutustada sai pea kõigiga. Vahepeal ehmusin, et nii avameelselt räägitakse kõigest. Ütlesid mulle selle peale, et ma ka veel vabamalt võtaks, sest see on ju Austraalia. Näiteks oli seal väga okei see, et üks vanem naine käis kahe kutiga kanepit tegemas koguaeg. Minul oli alguses ebamugav isegi siidripudelit vastu võtta. Aga samas kuidas ma siis ei võta, kui ülejäänud kõik jõid õlut või rummi ja eraldi mulle osteti siidrit. Väga kena ülemusest minu arvates. Pidu algas kuuest ja õhtul kell kümme tulime sealt ära. Edasi läksime mingi vanema töölise juurde, Pedro oli tema nimi. Näitas oma ilusat maja ja siis istusime väljas laua taha. Üks mees oli päris nilbe, ootan juba huviga kuidas ta töö juures otsa vaatab mulle. Mingi hetk tuli mul tahtmine sealt ära tulla, seega kutsusin poisid vastu endale. Pedro küll pakkus, et võib mulle takso kutsuda, aga kuna ma teadsin väga hästi teed koju, siis otsustasin jalutada. Keio, Sten ja Tiit tulid vastu mulle ning kuna ma olin millegi pärast kingakesed näppu võtnud ja paljajalu tulnud, siis hakkas veits valus ja Keio armas noormees võttis selga, et mul kergem oleks. Veidi aega istusime veel väljas ja siis läksin magama ära, sest hommikul oli vaja pool kaheksa ärgata. Läksime ülemuse ja Hannaga skuutriga üksikule troopikasaarele. See oli tõesti imeline! Sõit ise oli vahepeal väga hirmus, tõesti kartsin. Istusin kõige taga ja kui suuremad lained tulid, siis olin täiesti õhus. Hoidsin Hanna päästevestist kramplikult kinni. Kui kohale jõudsime ja ülemus mind maha pani, siis olin ääretult rõõmus, et elus olen veel. Ja nüüd saan öelda, et olen täiesti üksi olnud troopilisel asustamata saarel, sest ülemus tegi kõigepealt Hannale tiirukese ümber saare ja siis mulle. Täiesti arusaadav, et kõik segaseks lähevad üksikul saarel. Ainus mis ma seal tegin oli vees ulpimine ja ilusate merekarpide korjamine. Aga no, ma tõesti nautisin neid kolme tundi. Kui ära sõitsime sealt, siis vahepeal oli meie kiiruseks 103km/h. See oli meeletu! Autoga sõites ei tundu see mitte midagi, aga ookeanil... täiesti segane. Koju sõites müüdi tee ääres arbuuse, ülemus andis meile lihtsalt niisama raha ja ütles, et mõlemad endale ühe arbuusi võtaks. Just sellel hommikul korjatud ja eriti magusad ning mahlased olid need, mmmm. Kodus läksin suhteliselt kohe magama. See tähendab, et kell kaks päeval ja ärkasin korra vist seitsme ajal ning siis magasin hommikul seitsmeni. Teised pidutsesid väljas. Vahepeal käisid mind ka äratamas ja välja kutsumas, aga mul oli nii suur väsimus peal, et ei suutnud midagi teha. Kui nemad magama läksid, siis mina ärkasin. Natukene enne ühtteist äratasin nad üles, sest läksime randa jälle. Mängisime palli ja ujumise, nagu ikka. Kui rannast tagasi tulime, siis läksin ostsin uued kingad ja huulepulga (ma ikka ei saa lahti sellest sõltuvusest, nii meeldivad mulle) õhtuseks bikiinipeoks. Alustasime hostelis ja umbes kell pool kaks liikusime sinna bikiinipeole. See oli täiesti mõttetu. Olime kokku umbes viis minutit ning siis koju tagasi. Laupäevad ei ole siin Innisfailis peopäevad, kõik kohad on tühjad. Nüüd täna on esimene kord, kui mul on imelik tunne selle pärast, et ma olen Austraalias, mitte kodus. Emmel on sünnipäev ja ma olen ju kõik 19 aastat sel ajal kodus olnud. Samamoodi on ilmselt homme jõuludega. Vaatasin just ennem videot, kus mu armas venna ehib meie kuuske. Ta on selle ühe kuuga juba nii palju arenenud. Täitsa suur poiss meil. Igaljuhul, emme, palju-paljuuu õnne Sulle! Hästi tugevad kallid ja pehmed musid! PS! Kas keegi oskab öelda, miks ma ei saa taandreast alustada oma juttu? Aitäh. 

Töö

Esmaspäeval, kui banaane sorteerisin, siis tuli mingi tüüp minu juurde ja ütles, et see mu viimane päev Tropicanas. Põhjuseks see, et ma ei ela selles tööhostelis, millega nad koostööd teevad. Ütlesid, et kui ma olen nõus ära kolima, siis saan edasi seal tööl käia. Tänan ei, mulle meeldib minu hostel. Kui koju tagasi jõudsin, siis oli uus töö juba olemas. Töötame Hannaga samas farmis ja ei mingit nõmedat sorteerimist enam. Esimesel päeval lõikasime banaanilehti, mingi vikati moodi asjaga. See oli hea töö, teeks veel ja veel. Kahjuks terve päev seda teha ei saanud, edasine oli jama... ma isegi ei oska kirjeldada mis see oli, aga päeva lõpus valutasid pea, käed ja kõht. Käed ja kõht olid valusad, sest puutusin kokku pulkadega, milles olid klaaskiud. Kindaid käes ei olnud, seega lõpuks kasutasin pulga katsumiseks oma särki. Olin omadega täisti läbi. Teine päev oli juba hea. Meil olid mingid diislipaagid seljas ja siis nii-öelda püstolid käes. Püstoliga lasime diislit maha lõigatud banaanipuu sisse, tapsime neid nii. Käed väsisid ära, läksid paiste ja valusaks, aga tuju püsis siiski hea. Tööd teeme neljakesi, mina ja Hanna ning kaks Saksa neiut. Nemad hetkel siis koolitavad meid välja, sest nad homme viimast päeva seal tööl. Homme on veel farmi jõulupidu ja siis reedel läheme Hanna ja ülemusega skuutriga troopikasaarele. Laupäeval hosteli omadega randa ning vist bikiinipeole. Jõulud veedame hostelis, meie toredad eestlased ning Nico ja Stella. Tegime jõululoosi ja siis plaanime veel kuskilt verivorste leida ning seda kartuli ja kapsaga teha. Teile soovin rahulikku ning meeldivat jõuluaega!

Räägupesa koogivaras

Mäletate te facebook'is seda lugu, et Räägupesast varastati tort koos alusega? Ma veel naersin selle üle ja mõtlesin, et kes küll midagi sellist teeks. Nii.. reedel, kui Hannale bussijaama vastu jalutasime, siis meie kullakallis Hendrik rääkis, et see oli tema. Ma sain veel terve õhtu naerda selle üle. Igaljuhul, nüüd ta ütles, et ma sellest siia kirjutaks, sest ta tahab kuulsaks saada. Tahab elada nii, et tööd ei pea tegema.Siin on siis temast video: http://www.youtube.com/watch?v=hTvTFiZ5TfY

13.12.12

Esmaspäeval pidime kahe tüdrukuga sorteerimise asemel istutama minema. See nägi välja lihtsalt selline, et põllul oli kaks traktorit ja meie olime nendest ühe kastis. Viskasime banaaniasju (ma ei tea kuidas nende kohta öelda, sest seemned need ju ei olnud) ühele tüübile, kes oli teise traktori kastis. Väga rõve oli, sest need asjad olid nagu puuhalud, aga täiesti läbimärjad, pehmed ja väga halva lõhnaga. Vahepeal viskasin neid asju, siis püüdsin. Kõike tegin ühesõnaga. Päeva lõpuks olin täiesti ära põlenud, sest ma ei osanud sellist tööd oodata. Järgmine päev oli vaba ning ülejärgmine pidi ka olema, seega teisipäeval hakkasime Hannaga veini jooma. Lõpuks sain sõnumi, et tööl üks kutt vajab kedagi, kes bagiga sõidaks. Aga ega me pidu ära ei lõpetanud siis selle pärast. Õhtu oli super lõbus. Läksin öösel Stella tuppa: ''Stella on vallatu, Stella you are so cute''. Stella on see Korea tüdruk ja meil mingi teema selle vallatuga. Järgmine päev ta naeris ikka päris palju minu üle. Tööpäev oli okei, kuigi alguses tundsin end halvasti. Sõitsin bagiga lihtsalt ühest põllu otsast teise. Vedasime nii mingit voolikut. Jalad põlesid jällegi täiesti ära, nii et valus on. Nüüd jälle vaba ja alles esmaspäeval tööle. Vaatan, kui seal väga tööd ei ole, siis lasen Rickil endale uue töö otsida. See on praegu kõik, kalli-kalli teile!

Pikk nädalavahetus

Neljapäeval kolisin siis sealt majast välja ja ütlen ausalt, et olen kohe palju rõõmsama olekuga ning väga õnnelik. Ära kolimise põhjus oli see, et see Eesti mees käitus nagu pubekas, kuigi oli peaaegu sama vana nagu mu isa. Nilbed ''naljad'', mis põhjustasid selle, et ma tõepoolest ei tahtnud temaga suhelda. Siis näiteks see, et üks õhtu kui endale süüa tegin, siis tema rääkis väljas väga valjult telefoniga ning ütles:''See eit on siin ka ainult 19'', no tere hommikust. Lõpuks oli siis asi nii kaugel, et minu ees tehti head nägu, aga nii kui üles enda tuppa läksin, siis oli facebooki kirjutatud, et ma peaks hostelisse ära kolima kuna seal võib olla palju ilusaid poisse ja saab koguaeg pidu. Südame ajas pahaks see jutt. Juba praegu seda meenutades hakkab vastik. Tööle pidin ise saama, kuigi minu farm jäi talle tee peale. Ütles, et mida vähem me kokku puutume, seda parem. Irooniline on aga see, et peale tööd tuli minu tuppa juttu rääkima. Järgmine päev ütles, et ma ikka ei pea ära kolima ja tal oli lihtsalt paha tuju. Halloo, täiskasvanud inimene. Kui mu isal on paha tuju, siis ta ei aja mind ära ja järgmine päev, kui hea tuju on, siis kutsub tagasi või? Väga kahtlane. Tulin sealt igaljuhul ära ja olen väga-väga õnnelik. Mul on siin hostelis neli Eesti noormeest, üks Eesti neiu ning palju Aasia inimesi. Kõik hoiavad kokku ja on hästi rõõmsad koguaeg. Elu on siin tore. Neljapäeval tähistasime ka veits. Mul oli reedel vaba päev, see tähendab, et sai vabaks lasta. Steniga olime umbes õhtul 10st/11st kuni hommikul poole seitsmeni basseinis. Reede päeval magasin ja õhtul läksime Hanna-Liisale bussi vastu. Kohalikus klubis käisime ka, võib rahule jääda kohaga. Kui hostelisse tagasi jõudsime, siis käisime veel ujumas ja tuttu ära, sest hommikul 11st läksime randa. Peale randa oli meil jälle istumine ja siis Keio ütles, et hosteli ees on neli eestlast. Läksin rääkisin juttu nendega ja siis nad liitusid meie peoga. 11st inimesest 10 olid eestlased. See sama mees, kes käitus nagu pubekas, ütles, et eestlased ei hoia kokku siin. Loll jutt, hoiavad ikka küll. Täna hommikul tegin pannkooke ja siis need samad eestlased tulid ka jälle siia. Läksime mingi kose juurde, nii külm vesi oli ikka. Eelistan ikka randa ja seda soolast, aga sooja vett. Mingi päev üritasime mu juukseid ka värvida. Alustasime otstest ja järjest üles poole, oleks pidanud blond jääma, aga on ikka täitsa tume. See on vist praegu kõik. Homme jälle tööle, nii et nüüd ruttu magama. :)

05.12.12

Pühapäeval käisin Itaalia kutiga niisama väljas, tore õhtu oli. Aga no mulle ei sobi väga selline asi, et nädal aega tuttavad ja juba kutsutakse enda juurde elama Itaaliasse, pluss mulle ei meeldi millegi pärast romantika. Ehk siis ehmatasin ära, kui ta väga otse mulle asju ütles. Eesti poisid on ikka paremad, huvitavad. :D See peaks Sulle kergendus olema, emme. :) Esmaspäeva kohta ei mäleta ma mitte midagi. Ju oli siis tavaline tööpäev. Teisipäeva, ehk siis eilset, mäletan ma väga hästi. Olin liini ääres ühe Jaapani neiuga ja siis boss tuli meie juurde, ütles talle: ''See on Sinu viimane päev, homsest Sa enam siin ei tööta.'' Neiu oli väga üllatunud ja küsis miks, mille peale boss ütles: ''Sest ma just ütlesin nii.'' Kõik olime hämmingus ja ei saanud aru mille pärast see just juhtus. Neiu rääkis sellest ühele mehele ja siis see rääkis omakorda meie bossiga, ehk siis jaapanlane töötab ikka edasi. Väga tore, sest ta tõesti ei teinud mitte midagi halba. Edasi töötasin liini ääres üksi, sest jaapanlane ja üks uus tüdruk pandi meeste tööd tegema. Väga raske oli. Mina üksi ja vahepeal loopisid kolm meest mulle banaane ette. Vere maitse tuli suhu ja silme eest tahtis mustaks minna. Aga sain hakkama! Täna olin alguses liini ääres ja siis läksime Chloe (uus neiu Inglismaalt), bossi ja veel mingi vanema mehega kuskile eemale filtreid pesema. Vot see oli raske. Kükitada mitu tundi, jalad vee sees ja siis harjaga neid filtreid hõõruda. Mul on tööl muidu tennised jalas, nii et jalad said täitsa märjaks. See on hull, mis teha tuleb, et farmipäevad täis saada. Boss ise oli vist täna heas tujus. Tegi nalja ja ropendas palju. Ehk õnnestub mul vallandamisest pääseda. Peale tööd käisin Eesti poiste hostelis, nad tegelesid just minu voodiga. Puhastasid seda ning siis panid toas kokku. Homme kolin siit majast ära hostelisse, aga sellest räägin järgmises postituses. Hakkan nüüd mingit filmi vaatama ja siis tuttu ära, sest hommikul 5:30 on äratus. Reigo, kui Sa peaksid seda lugema, siis tea, et mul on kõik KOMBES. :)

Nädalavahetus

Reedel läksin jälle 7ks tööle, nagu ikka. Umbes kaheksa ajal mõtlesin, et ainult 7 tundi töö lõpuni. Siis tuli vaheboss ja ütles, et täna teeme esimese pausini ja siis olete vabad. Reede ei saakski ju paremini alata. Tööga hakkan ka ära harjuma, nii et süda ei ole paha ega midagi. Kõik sujub. Töölt ära sain mingi noore ja karvase tüübiga, andis mulle enda sõbra numbri, sest ei teadnud enda oma peast. Ütles, et ma kindlasti õhtul helistaksin neile ja võiks koos pidutseda. Ütlesin, okei ma teen seda, ise teadsin 100% kindlalt, et ma ei kavatsegi seda teha. Polnud väga sellised inimesed, kellega tahaks kuskil linnas jaurata. Aga samas ma olin kindel, et nad jalutavad mulle kuskil vastu ja siis on ebamugav olukord. Igaljuhul, mingi aeg tuli Janor töölt ja siis läksime autot pesema ning alkopoodi. Ostsin mingid cooleri moodi asjad ja veini. Kodus andis majaomanik veel enda tehtud koorelikööri proovida, päris ausalt parim mis kunagi saanud olen. Lubas mulle, et kui järgmine kord ühte teist jooki tegema hakkab, siis kutsub mind vaatama. Jään siis ootama. Hakkasin vaikselt sättima ning siis läksin ühte hostelisse, kus Eesti poisid elavad. Õpetasin nad bussijuhti mängima. Tegin nendega paar mängu ja siis liikusin edasi sinna hostelisse, kus töökaaslased elavad. Prantslanna Margaux kutsus mind sinna peole. Selleks ajaks oli mul tuju juba super, nii et juttu jätkus kauaks. Prantslaste, itaallaste, sakslaste, inglaste ja jaapanlastega. See ’kaksteist kuud’ nali on ikka legendaarne. Üks tüüp koguaeg ütles seda, kui minust mööda läks. Ja mingi teine ütles koguaeg terviseks. See sõna on ka naljakas nende jaoks. Mängisime mingit naljakat joomismängu ja siis mõtlesin, et okei. Aitab tänaseks mängudest, nii võib liiga paljust ilma jääda. Nii et loobusin mängust ja läksin vaatasin mis seal köögis toimub. Mingi tüüp oli just kalalt tulnud, sai pisikese haikala kätte. Päris põnev oli. Siis Margaux ütles Giuseppele (see kena Itaalia kutt, kellest vist kirjutasin), et ma arvan, et ta on üsna kena. Giuseppe tuli siis rääkima minuga. Ütles, et pole siiani julgenud mu sõrmuste pärast suhelda. Ta reaalselt arvas, et ma olen abielus. Oli rahul, kui kuulis, et see ei ole nii. Kusjuures, täna ma oleks pidanud temaga välja minema. Tahtis sööma minna jne, aga ma olen liiga väsinud ja pole mingit tahtmist enam. Siis tulid mulle seal hostelis vastu mu vaheboss ja need karvased vennad, kellele ma helistama pidin, aga ei teinud seda. Margaux ütles kohe ära, et bossiga pole mõtet rääkida, kui ta purjus on. Ajas väga nilbet juttu, nii et läksime eemale.Karvastest hoidsin ka eemale. Tahtsin koju minna, Giuseppe saatis mind pool teed ja siis ütlesin, et võib tagasi minna. Läksin ise veel eestlaste hostelisse, mõtlesin, et uurin mis nad teevad. Mängisid ikka veel bussijuhti, neiud olid seal küll väga purjus juba. Sõime kartulisalatit ja tegime pilte. Keio võttis mu pea pealt ämbliku. Siiamaani tulevad külmavärinad peale, kui mõtlen sellele. Kusjuures see oli suurim, mis siin Austraalias näinud olen. Siis jõime veel mingisuguseid põlevaid shotte, ülihead olid. Ujumas käisime ka. Lõpuks Tiit ja Sten saatsid mind koju ära. Ärkasin kuskil 11 ajal, majaomanikul oli nii naljakas mind vaadata. Kerge pohmakas oli, aga see läks õnneks väga kiiresti ära. Panin ujukad selga ja uuesti nende hostelisse. Käisime ostsime veel veidi juua, me jõime Stellaga kahepeale 6 mingit asja ja poistel oli 60 purki õlut. Need viskasime kõik basseini, külmem ikka kui väljas päikese käes oleks olnud. Keio õpetas Stella ujuma. Nii tubli tüdruk ikka. Kusjuures, ta on Koreast ja teab juba väga palju eestikeelseid sõnu. Ütleb koguaeg: Jaja, näita ja siis laulis ’’Äike-päike, Tiidul on nii väike’’. Lõbus oli, naersime koguaeg ja selline mõnus olemine. Ma olen nii rahul praegu selle Austraalia eluga. Nüüd lähen magan paar tundi ja eks siis paistab kas lähen välja või jäängi koduseks täna.

Margaux

Banana

Esimene päev banaanifarmis oli väsitav. Tundub hästi lihtne seal vee sees koledad banaanid välja sorteerida ja kobarad õigesse suurusesse saada. Võib-olla isegi on lihtne, aga väga-väga väsitav. Kobarad on suured ja rasked, neid on meeletutes kogustes ja koguaeg on kiire. Kummikindad ja kittel on ka suured. Ehk siis väga ebamugav on tööd teha. Samas päev ei olnud nii hull, kui praegu tundub. Seal töötab üks väga kena noormees. Tõmmu, hästi ilusate pruunide silmadega ja kõige võluvama naeratusega. Meelike, Sa tahtsid et ma kõigest räägiksin. See peaks siis midagi Sulle olema. Ja emme, Sina ära muretse. Ma ei hakka siin ära armuma. :D Igaljuhul jep, see kutt ja siis üks hästi tore prantslanna suudavad veel kuidagi mu päevad seal päästa. Siis on meil seal veel päris palju jaapanlasi/hiinlasi. Mu süda oli niikuinii paha ja veel rohkem läks see pahaks lõuna ajal, nägin kuidas nad söövad. Suu on jama täis ja neil on veel samal ajal midagi rääkida ka. Ma olen selliste asjade suhtes väga tundlik. Ei salli täis suuga rääkimist. Kohe üldse mitte. Ja kui ma juba kõigest räägin, siis räägiks töölt ära tulemisest ka. Mingi väike valge tööliste buss on. Inimesed seal sees lõhnasid pissi ja suitsu järgi. Juht oli täiesti segane, sõitis ikka väga kiiresti. Nii et lendasime seal bussis edasi-tagasi. Millegi pärast meenusid mulle kohe India filmid. Tegelikult olen rahul, et mul üldse töö on siin ja ainult kolm kuud peab seda jama kanntama, siis võiks juba linna tööd otsida. ;)

Tänane päev..

..oli edukas. Ints jõudis umbes 12 ajal siia ning läksime Tropicana banaanifarmi. Mõtlesin, et alustan sealt ja siis hakkame järjest edasi kammima neid farme, nii kaua kuni lõpuks saan kuskile. Jõudsime sinna, läksin kohe sisse ja siis üks mees ütles, et ootaksin veidi. Tundus, et seal mind eriline edu ei saada, aga võta näpust. See sama tüüp oli seal farmer ja ütles mulle, et ma hommikul kell seitse tööl oleksin. Ma olin ikka väga õnnelik. Alguses saan banaane pesema ja siis hiljem vist pakkima. Kui banaane sööte, siis mõelge, äkki mina tegelesin nendega. :D Peale farmi käisime jälle ühes rannas. Seekord ma ujuma ei läinud, sest ei viitsinud bikiine selga panna. Meeletult ilus oli. Kõige ilusam rand siiani siin Austraalias. Ints tegi ühe kookospähkli ka katki, aga ei olnud eriti hea see piim. Poes on ikka parem.

Edasi sõitsime Tully poole, tahtsin mäkist smuutit. Võtsime ühe hääletaja ka peale ning sõit sinna oligi suht tema pärast, sest mäkki me ei leidnud. Ega väga ei otsinud ka tegelikult. Sain oma smuuti Innisfailis. Ostsin ühed ilusad papukesed ka täna. Tähistasin seda, et tööle sain. Reedel, kui välja lähen, siis saan jalga panna. Sobivad imehästi ühe mu kleidikesega. :) Kohe hakkan filmi vaatama ning liiga magusaid sõõrikuid sööma. Juba tunnen süümepiina selle pärast, aga mis seal ikka. Täna on tore päev ja kõik see on lubatud. Teil seal Eestis on vist miinuskraadid, nii et saadan hästi soojad kallid teile!

Nunnukesed ootavad reedet koos minuga. Ja ma ausõna arvasin, et esimene ost on oranž huulepulk. :D

Nädalavahetus

Laupäeva ja pühapäeva veetsin tööl. Käisime mangosteen'e korjamas. Töö ei olnud raske, aga kael väsis küll ära pidevast üles vaatamisest. Kogu see värk nägi välja selline: alguses korjasin maast, siis käisin ümber puu ja korjasin mingi pika pulgaga neid puu otsast ning lõpuks pidin puu otsa ronima. Need puud on umbes sama suured nagu üks tavaline õunapuu. Tundsin end väikese pärdikuna. Esimesel päeval tegime 9 tundi ja teisel päeval ainult 3 tundi, sest kuna vihma ei ole, siis ei ole ka mangosteen'e. Võib-olla saab nädalavahetusel uuesti sinna, eks näis. Igaljuhul, peale tööd läksime randa. Vesi on ikka väga-väga soe, nii et enamus ajast lihtsalt ulpisin vees. Peale randa, kui olin kodus pesemas ära käinud, läksin välja. Sain ühe Eesti poisiga kokku. Tuleb välja, et siin Innisfailis on päris palju eestlasi. Võib-olla nädalavahetusel teeme midagi, kui ma tööl ei ole siis. Ega midagi rohkem polegi, tahtsin lihtsalt endast märku anda. Homme lähen farmidesse kohale, ehk näost-näkku rääkides on see tööotsing edukam. :)

last three days..

Üleeile olin paar tundi laguuni ääres. Täiesti võõras inimene tuli juurde, kui selga kreemitasin ning ütles, et ta võib seda teha. Ma ei jõudnud midagi vastatagi, kui juba oli kreem tema käes. Kena temast tegelikult, sest muidu oleks selg sama valus nagu on varbad hetkel. Tulipunased ja teevad haiget. Kahe-kolme ajal jõudis Ints. Ta viis mind panka, et ma saaks pangakaardi ära teha. Käisime veel mingi mäe otsas. Päris läbi võttis see ronimine, aga hiljem vaade on seda vaeva väärt. Siis võtsime pitsat, sest tuleb välja, et teisipäevad on siin pitsapäevad. Peale seda läksime mingisse pubisse. Võtsime siidrid/õlled. Jõime ära, käisime ’’kodust’’ läbi ja siis tagasi linna. Olime mingis teises pubis. Kuigi oli esmaspäev, oli see täiesti rahvast täis. Väga kaua me seal ei olnud, sest mul hakkas pea valutama ja ei suutnud istuda seal. Eilne öö oli mul rahutu ja unetu. Pea valutas, kuumalained käisid peal ja hommikul, kui voodist püsti tõusin, siis oli süda väga-väga paha. Ilmselt sain kerge päikesepiste. Üritasin veits aega vastu pidada, aga polnud mõtet end piinata, nii et läksin paariks tunniks magama. Ärgates oli juba natukene parem. Loodan, et sellised asjad ei kordu enam, sest halb on haige olla kodust nii kaugel. Küsisin Intsu käest, kas me võiks juba Innisfaili minna, et saaksin samal ajal, kui töö otsimisega tegelen, kohaneda. Ta oli nõus, nii et läksin panin oma asjad kokku ja minek. Tegime väikese tripi ka, et ei oleks lihtsalt igav sõit. Käisime ookeani ääres, Trinity beach oli koha nimi. Oleks tahtnud kohe ujuma minna, sest vesi oli nii hea soe. Edasi Mareebasse. Teel sinna nägin känguru ka, aga kahjuks mitte elavat. Siis käisime Barron Falls’i juures. Vist oli selline nimi. Igaljuhul, kosk on see. Mega võimas oli, nii et mul on tõsiselt kahju, et ma digikat kaasa ei võtnud. Telefoniga ilmselgelt ei saa nii häid pilte. Peale koske vist hakkasimegi Innisfaili poole sõitma. Banaanifarmid farmide otsa. Nii et ehk on lootust kuskile ruttu tööle ka saada. Innisfailis elan ma nüüd ühes suures majas, kus on peale minu veel üks eestlane ning majaomanik. Hea on see, et saan üksi toas olla ning maksan palju vähem, kui hostelites. Eile grillisime ka siin, Janori ja Intsuga, aga kuna ma olin öösel poolärkvel, siis olin väsinud ja ei suutnud väga seltskondlik olla. Enne magama jäämist rääkisin veel mõne sõbra ja emmega. Mind on õnnistatud ikka väga armsa vennaga. Pidi koguaeg rääkima, kui kallis ma olen. Nunnukene mul. :) Täna magasin väga kaua, pool 12 ärkasin. See tädi, majaomanik, viis mind poodi. Laadisin kõneaega juurde ja käisin ostsin süüa. Pakkus, et võib ära oodata ja toidukotid siis koju tuua, aga ma arvasin, et saan hakkama. Nüüd kahetsen, käed on väsinud ja tundub, et pikad nagu ahvil. Linnas otsisin endale kübarat vms ka, et jälle päikesepistet ei saaks. Ei leidnud midagi, mis mulle meeldinud oleks. Kui koju jõudsin, siis tädi ladus mulle mingi seitse erinevat mütsi ja lubas valida. Nii et see on mul ka nüüd olemas. Farmerile helistasin, pidi uurima kas on midagi teha seal ja siis Janorile rääkima, et tema siis õhtul mulle edasi saaks rääkida. Fingers crossed, tahaks juba tööle minna. Siis läheks aeg kiiremini. Praegu ma reaalselt ei oska midagi peale hakata siin majas. Ilmselt küsin tädilt mingi raamatu ja hakkan lugema. Praeguseks kõik. Ja kui kellelegi millegi pärast tundub, et ma olen õnnetu vms, siis absoluutselt mitte. Kõigega rahul :) Kalli-kalli ja hea meelega saadaks hästi palju soojust ning päikest teile sinna!

19.11.12

Eile käis majaomanik siin, ma ei julgenud toast välja minna, sest ta kisas täiega. Mõtlesin, et on kuri tädi. Nii et olin vaikselt toas. Täna hommikul, kui maja ees olime selle hipitüüpi jaapanlasega, siis tuli jälle see omanik oma emaga. Tutvustasin ennast ilusti ja siis istusime ning rääkisime igasugustest asjadest. Ta on tegelikult väga tore, nii et eile kartsin asjata. Rääkis mulle oma mehest, keda enam pole ja koerast, kes eile magama pandi. Hakkas nutma ning siis ma lohutasin teda. Paitasin selga jne, nii kahju oli vaadata. Uuris kui kaua ma Austraalias olen olnud ja kui vastasin, et see on alles kolmas päev, siis tegi väga suured silmad imestusest ja küsis kuidas ma nii hästi inglise keelt oskan. Meeldiv oli kuulda seda. Siis ta ütles veel mulle, et loodab, et ma endale Austraaliast poissi ei leia, ei pidanud head kutid olema. Edasi läksin jälle linna, laguuni äärde. Päike oli täna veel kuumem kui eile, aga õnneks oli vali tuul. Nii et hästi mõnus oli. Päevitasin, käisin ujumas. Nagu ikka. Praegu veel võib niisama seda elu siin nautida, sest varsti enam ei saa. Tegelikult ei saanud täna ka väga kaua seal olla, sest hakkas müristama ja vihma sadama. Ja väga hea, et hakkas, sest kui siia majja tagasi jõudsin, siis vaatasin peeglisse ja sealt vaatas vastu üks väga punase ninaga neiu. Ülejäänud keha on ilus pruun ja siis järsku keset nägu üks punane asi. Väga inetu, loodan, et see läheb ruttu ära.

''Kodu''tänav

Abivahendid väljas olles

18.11.12

Kui eile päeval/õhtul oli siin majas vaikne, siis öösel hakkas sukelduja imelikke asju tegema. Näiteks vahepeal oli selline tunne, et ta lohistab toas tooli edasi-tagasi. Mingi hetk hakkas ta kitarri tinistama ja imelikke hääli tegema.. nagu ikka väga imelikke hääli. Lisaks paugutas ta uksi, kui majas ringi käis. Kell oli siis vist mingi 12-1 öösel. Õnneks mind ei häirinud, sest und niikuinii väga ei olnud. Lihtsalt väga kummaline oli. Üles ärkasin ma kuskil hommikul viie ajal ja kusjuures ma ei olnud üldse väsinud. Võtsin raamatu kätte ja hakkasin lugema. Ootasin, et päike välja tuleks. Ilmateade lubas muidu, et on pilves jne, aga õnneks siiski mitte. Umbes üheksa ajal läksin linna peale. Sain paar vajalikku asja ning siis mõtlesin, et otsin selle laguuni üles. Suutsin seal umbes tunnikese päevitada ja siis oli kõik. Mul on sellest ühest tunnist juba päris normid randid. Kõht on väga pruun. Millegi pärast hakkab mul just kõhule kõige paremini päike. Päevitamise ajal vaatasin, et ahv istub pingil. Tegelikult oli see hoopis üks väga-väga karvase seljaga mees. Siis avastasin veel enda pealt ühe ämbliku. Peale seda ehmusin isegi siis, kui mingi rohulible vastu jalga läks. Mõtlesin kohe Geiteri peale. Lõpuks tegi päike mind nii uimaseks ja mõtlesin, et tulen siia majja tagasi. Üritasin magama jääda, sest pea hakkas valutama, aga õnneks läks see üle. Ints helistas veel, seletas jälle kus siin see pood peaks olema. Ma ennem ei saanud kohe üldse aru, aga kui koha nime ütles, siis meenus, et olen seda vist kuskil juba näinud. Läksin sinna ja voilaaa, oligi olemas. Ostsin veits süüa jne. Mul on siin kuidagi veider olla. Tunnen, et kõht on tühi, aga kui sööma hakkan, siis kaob kohe isu. Ehk kohanen varsti selle kõigega. Kui poest tagasi jõudsin, siis rääkisin selle ühe jaapani tüübiga veel juttu ja nüüd olen toas, naudin konditsioneeri ja söön apelsini. Kohe hakkan seda Nele ja Elise kingitud raamatut edasi lugema. Nii põnev on, et varsti saab juba läbi. Kahju :/ Tahaks juba tööle ka saada, sest ma suht harjusin ära Eestis selle tööinimese eluga ja mulle isegi meeldib nii.

Lõpuks kohal

Laevale minek oli kurb. Jah, ma valasin pisaraid, aga polegi loogiline, et ei nuta, kui vaatad, et lähedased on nii kurbade nägudega. Igaljuhul, laevasõit oli väga halb. Loksus nii meeletult, et inimesed ei saanud normaalselt kõndidagi. Süda oli paha, selg valus ja meel kurb. Mida lähemale Soomele jõudsin, seda paremaks läks. Sadamast läksime Tomiga mäkki, mu kõht oli lihtsalt nii-nii tühi. Vana hea burks päästis päeva. Edasi näitas Tom kus ta elab ja töötab ning siis juba lennujaama. Tuju oli selleks ajaks juba hea. Lend Soomest Tokyosse oli väsitav. Mu taga istus mingi naine, kes koguaeg siples ja vastu minu istet läks. See tähendab, et isegi kui jäin hetkeks magama, siis äratas ta mind oma rabelemisega üles. Nii et kaheksa tundi lihtsalt passisin ja ootasin, et see juba möödas oleks. Tokyos need kümme tundi passimist oli luksus selle lennu kõrval. Tõesti, kümme tundi möödusid väga kiiresti ja ilma igasuguste probleemideta. Arvasin, et kuna tripin üksi, siis raske õigeid kohti üles leida jne, aga ei. Kõik läks väga hästi. Lennul Tokyost Cairnsi sain veidi magada ka. Tegelikult enamus aja vist magasingi. Kuigi vahepeal rappus päris palju ja siis ehmatasin üles end. Aaa, Tokyos mingi jaapanlane küsis kas ma olen pärit mingist x-linnast. Ma tõesti ei saanud aru mis linnast ta rääkis, aga jah.. enne tulekut veel ütlesin mõnele, et ma peaks massi sulanduma ja voilaa, oligi vist nii. Kui Cairnsi jõudsin, siis läks ka kõik valatult ja kiiresti. Sain kohvri kätte ja võtsin kohe takso. Taksojuht küsis kas ma olen jaapanist pärit, ok. Arvan, et ju jõuavad veel nii küsida. Jõudsin siia Indreku juurde, ta tuppa ja üritasin kohe magama jääda. Lõpuks see õnnestuski ja ärkasin alles 17 ajal. Rääkisin veidi emmega ja siis võtsin julguse kokku ning läksin toast välja. Nägin ühte tüüpi ka, kes siin elab. Tegeleb sukeldumisega vms, megalahe igaljuhul. Kuigi ta väga ei taju vist inglise keelt. Alguses arvasin, et asi minus, aga Indrek ütles, et eiei ikka selles tüübis. Väga hea. Üritasin poodi ka üles leida, aga ei leidnud. Homme lähen üritan uuesti. Praegu just lobisesin veits telefonis Indrekuga ja nüüd kohe-kohe üritan enda Aussi numbrit tööle saada. Ma ei tea kas keegi teist vajab seda(äkki keegi, kes Aussis on), aga kui jah siis: 0499633170. Ennem lugesin siin eesruumis veits raamatut ka ja jõin kõrvale õlut, kujutate ette? Mina ja joon õlut? Midagi uut. Aga tõesti oli mõnus, sest siin nii kuum. Ilus on ka kõik.. ja kui kodus ma vihkasin papagoide karjumist, siis siin on see mõnus.

15.11.12 ehk siis minek

See on minu viimane postitus Eestimaa pinnalt. Viie tunni pärast on äratus. Võiks arvata, et mingi ärevus/närv on juba sees, aga õnneks mitte. Hommikul 10.30 laevaga Soome, kus ootab mind juba Tom. Ma olen siiralt õnnelik, et ta viitsib minuga koos need tunnid seal veeta. Üksi oleks liiga kurb. Aitäh Tom, kui Sa seda lugema peaks. :) Lennuk Soomest läheb 17.20. Tokyos pean 10 tundi järgmist lendu ootama ja siin tuleb appi raamat, mille kinkisid mulle Nele ja Elise, aitäh teile! :)Edasi Cairnsi, kus võtan kohe lennujaamast takso ning Indreku juurde. Ta ise pole hetkel seal, seega saan tema toas elada nii kaua kuni ta ükskord tuleb. Saan ehk veidi puhata ja linnaga tutvuda vms. Ehk siis minuga on kõik hästi ja ma arvan, et muretsemiseks ei ole põhjust. Kallid, musid, paid!

17.10.12

Täna, ehk siis poolteist nädalat kopsupildi ära saatmisest, sain kätte viisa! Rõõm oli lihtsalt nii suur ning on siiani. Alles öösel vaatasin, et ei ole mingit muutust toimunud ning täna hommikul oli viisa olemas. Nüüd siis veel lennupilet ja ongi minek.

03.10.12

Ma olen täiesti kindel, et minust ei saa head blogijat, sest mul lihtsalt puudub selline püsivus, aga eks ma püüan. Endal ju kunagi tore lugeda ja kindlasti tahavad ka lähedased teada, millega ma tegelen ja kus asun. Seega... ma püüan! Austraaliasse olen ma alati tahtnud minna, aga mul puudus selleks julgus. Nüüd sügise alguses, kui ma olin täiesti segaduses ega teadnud, mida enda eluga peale hakata, pakkus Hedy, et davai tule meiega Aussi. Kaks korda ta seda ütlema ei pidanud. Täna tegime temaga mulle ka viisa ära. Peale seda läksin kohe kopsupilti tegema. Seal selgus, et kuna ma alles tegin, siis oleksin odavamalt saanud, aga noh.. see polnud nii suur summa, nii et vahet ei ole. Kõige tähtsam, et see on nüüd tehtud ja peab lihtsalt ootama. Mulle pole vist tegelikult kohale jõudnudki, et ma seda teen. Ilmselt juhtub see alles siis, kui ma juba seal olen. :)